esmaspäev, 31. detsember 2007

Aastalõpuvõistlusest

Enne viimast päeva sellel aastal, käisin metsas jalutamas ja mõtlesin aastalõpuvõistlusele.
Et kuidas ikka nii saab, et tõelised orienterimisfännid jooksevad kui segased Nõmme-Tähetorni vahel ringi ja rahulikud jalutajad-kepikõnni-nautlejad vaatavad imestunult neile järele.
Kuid olukord polnudki nii hull, imestajaid ja kommenteerijaid ikka oli.
Võistlus oli tore, arvestades, et eelmisel aastal st 2006 aastal ma ei osalenud.
Võistlusel oli siis sisse toodud väike muudatus ehk uuendus, üks etapp läbiti mobiilside vahendusel.
Sel aastal juba kaks etappi. Olin moraalselt selleks valmis, kuid lõpuks otsustaval hetkel juhtus katastroofiline olukord, kus sõber mobiiltelefon sind alt veab. Ja seda enne esimesse punkti minekul. Kuigi kontrollisin, et kõik töötab ja tõrkeid ei esinenud. Aga mis teha, võtsin siis jalad ja alla mäge stardipaiga poole,
kus Thea nööri tagant st 5 meetri kauguselt seletas,
kuhu ja millised punktid peab võtma.
Minu eeliseks oli see, et maastik rohkem tuttavam, kui Theale. Seletuseks ja veendumaks, et minule kõik punktid õiges järjekorras meelde jäid, selleks kulus 13 minutit. Aga raja läbimiseks kulus ligikaudu 8 minutit. Järelikult kaotus oli juba ilmne.
Theal oli oma etappi juba lihtsam joosta, sest osad punktid olid minu omadega samad.
Viimase ehk viienda etapi jooksime vaheldumisi, mina-Thea- mina. Kuid tirijad-mehed rebisid punkt-punkti vahel ja hoidsid tugevat pinget.
Meie ebaõnne silmaspidades, kiiret meil polnud ja koostöö sujus hästi.
Võistlus oli tore ja järgmisel aastal lähen ikka jälle.
Samas saavutsin Talveseeria raames naiste N21 A klassi II koha.
Noored orienteerujad-poisid saavutasid klassis M21 B: Markus II ja Märten III koha.
Lõpetuseks võikski öelda edukas aasta oli.

laupäev, 29. detsember 2007

Kuidas õnnestus mul mitu päeva kella 11 magada, see jääb hetkel vahele

Aga mis sa teed:vaba naine vabal maal, teen hetkel veel seda mida ise tahan.
Kui minu kallid koolivaheajalt saabuvad, siis on juba teine jutt ja laul.

Leidisn nüüd aega, et kirjutada.
Ühestküljest alguses mõtlesin, et saan teha mida ise tahan ja kuidas ja millal tahan.
Kuid jõudsin kurva järelduseni, et midagi tähtsat on siiski puudu. Mis? Sebimine ja rahmeldamine, loomulikult.
Samas teisestküljest, sain magada nii kaua kui tahtsin, st kuni uni otsa sai. Ja alati juhtus see kell 11 olema. Väike Mihkel ei tirinudki tekki ja sirtsunud: ÜLESTÕUS, HOMMIK KÄES.
Kuid eks ma tegin ka midagi, käisin kinos, kohvikus, külas sõpradel ja sugulastel. Kohtusin ka uute huvitavate inimestega.
Raamatukokku siiski ei jõudnud. Aga lugesin palju ja kirjutasin kokkuvõtteid ja otsisin artikleid ja muud huvitavat staffi.
Oma tähtsa kirjatüki kirjutamisega olen nüüd püstihädas, aga kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Lootus ikkagi jääb.
JA mis salata aeg on kiiresti läinud ja koolivaheaeg peagi läbi :(

kolmapäev, 26. detsember 2007

Juheee... lumi tuli


poleks arvanud, et lumesti nii palju rõõmu võib olla..
Või on see külalise sündroom, kus tunned temast kaks korda rõõmu, kui ta tuleb ja kui läheb...

Kutsu keegi külla

Pühade ajal on tore külla minna ja kedagi ka külla kutsuda.
Kindlasti leiab aega helistada kallitele inimestele.
Pühad kestavad veel...

esmaspäev, 24. detsember 2007

Tekkis tunne....jõulutunne


Jõulutunne jõudis lõpuks kohale.
Piparkoogid, kuusepuu, küünlasära ja kingitused.
Lumi kahjuks puudub....


Piparkoogi tainast sai hulgim tehtud,
nüüd saab neid veel paar pühade järgset päeva küpsetada.
Enne pühi käisin poistega ja mõnusate inimestega Kalevispas veemõnusi nautimas.
Need veemullivannid ja liutorud põhjustasid järgmisel hommikul läbipektstud tunde ja voodist tõusmisega oli veidi jama.
Kuid piisava liigutamise peale ebameeldiv tunne kadus.
Täna jõulupühal käisime surnuaial. Põletasime küünlaid ja säraküünlaid ka õues ning tegime lõket. Ju meie kaunistatud kuusk Jõuluvanale nii meeldis, et kingikoti hoopis õues oleva kuuse alla oli jätnud.
Kuid ega toas on meil ka koguni kaks kuuske, üks naturaalne ja teine ka naturaalne- puust, küünlad küljes ja puha.

Hetkel tunnen, et jõulupraest, kapsast ja süldist on kõht nõnda punnis, et ei näe oma varbaidki.


Magusaga tuleb nüüd pikivahet hoida.




reede, 21. detsember 2007

Jõulumaratoni õnnelik lõpp

Täna hommikul sai peetud jõulupidu.
Mis alguses tundus, et kuidagi ei taha õnnestuda. Pessimismus tabas vist nii mõndagi persooni, et endalgi tekkis jõulustess või lihtsalt karvanetunne.
Eks ma ise ka pabistasin vähe ja mõtteis mängisin jõululugu läbi ja veel kord läbi, et tekst ja laulusõnad meelde jääksid.
Mõndagi läks peo ajal meelest, kuid sellest polnutki midagi, sest lapsed olid vahvad ja kokkuvõtteks, pärist tore oli.
Kui lõpuks koju jõudsin, siis tekkis tahtmine kohe magada. No, ma siis pikutasingi. Oma osa mängis siin ka kuuma glõgi joomine, mis hakkas hiljukesi kohale jõudma.
Väga hea oli päise päeva aal põõnata. Hiljem avasin jõulukingituse ja sõin mõnusasti hapuka maiuse ära, täitsa hea oli.
Tõime poistega jõulukuusekese ja sättisime sellel aeda, kännu sisse ilule.
Täna valges koolimaja poole tulles, väitas Mihkel, et näe siin on ka kuusk.
Ja tõepoolest, minagi olen seda kuuske ju märganud ja neid lausa kolm tükki kobaras koos, meie koolimaja lipuplatsi nurgas.
Siis mõtlesingi, et miks me seda kuuseksest pole viitsinud laste rõõmuks ära ehtida. Lund küll pole, aga jõulumeeleolule oleks abiks ikka.
Ja kuna sellel aastal on jõulutunne pigem inimese seesmine tunne, sest valgust-lund nii piiratult või üldse mitte, siis peab ju ta milleski tekkima.
Tekib ta siis piparkookide, verivorsti, mandariinide, päkapiku üllatuse näol sussi-soki sees või küünlaleegist või ehitud kuusekese toel.
Ju ta ikka tekib, kus ta pääseb.

On kaunis jõululaupäev,
jõuluvanale aupäev.
Päkapikud kinke toovad,
inimesed salme loevad.
laual palju piparkooke,
juuakse ka jõulujooke.
Ahjus küpseb jõulupraad,
magustoiduks śokolaad.
Väljas sajab laia lund,
aga mul ei tule und.
Kui lõpuks magama ma jään,
siis unes kngitusi näen.

Lund vist tõesti unes võib näha.
Tore, et maraton lõppes ja saab rahulikumas tempos pereringis ja veidi kaugemalgi jõulurahu ja lusti nautida.

kolmapäev, 19. detsember 2007

Piparkookide esimene küpsetamine

Täna otsustasime piparkooke küpsetada, sest Markus nõudis, peab kooli kaasa võtma.

Tal on klassihommik, kus nelja klassikaaslastega peavad katma jõuluteemalise laua. Teised õpetajad pidid tulema hindama. Mõningad suupisted pidi ka kaasa võtma.


Rullisime tainast, siis vormisime ja lõpuks küpsetasime.


Lapsepõlve mälestustest meenub bons`ikute küpsetamine sünnipäevadeks.

Täna küll sünnipäeva ei ole, aga kohupiima küll.

Nii head tulid!!!

Ja eks, päevasest jõulupidustuste ettevalmistustest tuleb kuidagi taastuda ka.

Vahel ehk mitu korda. Järelikult tihti, olen kogenud kolleegide passiivsust ja koostöö valmidust peo suurepäraseks õnnestumiseks. Erilised inimesed teevad niikuinii alati palju.

Mina küll naudin iga pidu,
milles osalen ja tahan olla osaline,
mitte kõrvaltvaataja ja kritiseerija.

Jõulustress hakkab vist hiilivalt lähenema.

teisipäev, 18. detsember 2007

Piparkoogi retsept.

Olles ise kordki piparkoogitaigent valmistada, veendud, et see ei olegi nii keeruline.
Seda on väga kerge rullida ja vormida ning mis kõige tähtsam- ka piparkoogid maitsevad paremini!

Siirup:
  • 8 dl suhkrut
  • 2 1/2 dl vett

Sulata 2 dl suhkrut paksupõhjalisel pannil. Lisa vesi ( mina kasutan alles keenud vett ) ja sega. Kõige parem on seda opetatsiooni sooritada kahekesi: üks valab vett ja teine segab. Sega kuni karamell on lahustunud. Mida tumedam on karamell, seda pruunimad piparkoogid tulevad. Lisa 6 dl suhkrut. Keeda kuni siirup pakseneb. Lisa piparkoogimaitseaine ja sega . Või võib eraldi sulatada, kuid mina olen ta kohe siirupile lisanud. Saab kaks ühe hoobiga.

Taigen:

  • 2-3 tl piparkoogimaitseainet
  • 250 g võid
  • 250 g hapukoort
  • 3 munakollast
  • 1/2 tl soola
  • 2 tl soodat
  • 1 tl sidrunhapet
  • vähemalt 1 kg jahu

Sega 4 dl jahule sooda, sool, sidrunhape suurde kaussi. Vala siirup vaikselt jahusegule ja sega pidevalt. Lisa hapukoor ja munakollased. Sõelu ülejäänud jahu taigna hulka. Sõtku ühtlaseks taignaks. Pane taigen fooliumisse või pärgamentpaberisse, jahedasse seisma üheks päevaks kindlasti.

Kui taigen jääb liiga pehma, võid veel jahu hulka sõtkuda, aga seda jõuab ka enne rullimist ja küpsetamist teha.

Loodan ise homme küpsetamisega algust teha.

Mõnusat mässamist!

Jõulumaraton

Jõulumaraton algas eile õigemini juba üle-üleeile st laupäeval.
Kui Mihklil toimus Kanutiaias lauluringi jõulukontsert.


Jõulukampaania loosung võiks olla: Kommi ja küpsist ja rohkem piparkooke!
Väikesed laululapsed esitasid kaks laulu ja pillilugu.
Pilli mängiti ja teisi lapsi vaadati sama suure uudishimuga, et laulmine tundus teisejärguline.
Kontsert oli kokkuvõteks tore ja mõnus oli Jõuluvana.

Maratoni vahaetapp - lasteaia Jõulupidu.
Ja mis ma näen ja kogen!
Minu Päkapikk aina keerutab ja niheleb toolil. Kord vaatab tooli alla ja sahmerdab naabriga ja too keerab püksisääred põlvini üles ja arvab, et nii on hästi küll.
Siis lehvitab mulle ja hüüab, emme sau! Saan laia naeratuse osaliseks.
Lapsed laulavad ja kas on nii või mulle vaid tundub, et tema liigutab vaid suud!?
Kuid midagi nagu kostaks minuni ka.
Tuuleveski tants, kus joosta saab- seal joosta saab. Mihklil õnnestub endale mõneks ajaks kahe tuuleveski omanikuks saada. Ja keegi on nukker ja kükitab keset põrandat.









Kuid varsti saab ta tuuleveski tagasi ja lõbus tants võib jätkuda.
Muusika tädi räägib Jõuluvanale, et meil on kuusel vaid üks ehe, kas sa oskad seda leida?


Ei jõua Jõuluvana kuuse poole vaadatagi, kui lapsed hüüavad, seal kõrgel on üks piparkook!!!
Tore oli, et lastele oli ka piparkook paela otsa pandud ja kaelas, nii võisid nad selle nüüd ära süüa, sest Jõuluvana võttis kuuse otsast piparkoogi ja sõi ära.
Lauldi ja loeti veel luuletusi ja Jõuluvana jagas kingitusi.
Kui Jõuluvana lahkus, läksid lapsed veel saalist oma rühmatuppa,
kus ootas kringel ja piparkoogid ja lastevanemad said kohvi juua.
Siis kinkisid lapsed oma vanematele isetehtud jõulukaardi.




Maratoni vaheajapunkt - Jõuluhommik Reaalkoolis.
Täna hommikul ei läinud ma tavapäraselt peale Mihkli lasteaeda viimist tööle, vaid suundusin kesklinna poole ja Reaalkooli.
Kus toimus Markuse jõuluhommik.
Mõnusasti hämar oli veel hommikul ja klassis põlesid vaid kuuseküünlad.
Poisid-tüdrukud esitasid pooletunnise laulu ja luuletuste põimiku. Jõuluvanagi saabus suure kingikotiga.





Ei olnud pikka juttu, Jõuluvana kuulas veel paar laulu ja hakkas kingitusi jagama, kõik lapsed lugesid luuletust või laulsid ja nii kulus veel pool tundi, sest kingipakke oma 30.
Markus oli esimene kingi saaja.
Mulle alguses tundus, et ta pabistab veidi.
Ise mõtlesin, et mida ta Jõuluvanale esitab?
Kas "Väikese trummipoisi" laulu, sest seda olin eile õhtul tublisti harjutanud, peale tema "tasa-tasa" laulu, mis talle kuidagi meelde ei jää, nii ta mulle väitis. Aga täna laulis kenasti ja kõik oli meeles.
Markus lahendas olukorra sellega, et esitas laulu "Kaks väikest hanepoega".
Tubli poiss!
Kui kingipakid käes, lauldi koos lapsevanematega "Oh, kuusepuu..."laulu ja Jõuluvana juhatas laulu.Jõuluvana küsis veel laste käes, et mis neile rohkem meeldib verivorst või hapukapsas.
Lastele meeldis verivorst ja kommid ka.
Aga kui Jõuluvana lastevanematelt küsis, kumb neile rohkem meeldis, siis lapsevanemad vastasid nagu ühestsuust "hapukapsas".
Tore ja muhe Jõuluvana oli ja lastele meeldis väga.
Hoolitsev poeg pakkus emmele kohvi ja kringlit.
Ja siis sai kell nii palju, et pidi lõpuks tööle ka jõudma

Maratoni puhkepeatus- jõulupärastlõunakohv kolleegidega.
Tunduski, et midagi soolast on väga puudu. Vist kolleegidel samad mured ja lauake-kata-end oligi vaid soolaste suupistetega kaetud. Aga mõned magusad küpsised ja koogikesed ikka ka olid. Kohv, hõõgvein ja küünlavalgus, sest kell kolm hakkas juba hämarduma ja kell neli oli juba üsna pime. Ja mulle näis, et nüüd hakkab vist jõulutunne tekkima.
Pikka pidu polnud, sest pidin Väikese Päkapiku lasteaiast koju toimetama, et kella 18-ks järgmisesse vaheajapunkti jõuda.
Maratoni pikim kontsert- Tehnikagümnaasiumis.
Jõudes edukalt koju, poistele lipsud ette, kingad viksitud ja käbedasti jälle pidusse. Nüüd siis hoopis Mustamäe poole. Otsustasin, et lähen autoga, aga vat kus lops, magistrali juures polnud autot mitte kuskile parkida, tiirutasime-tiirutasime ja lõpuks Mustamäe haigla ette auto jätsime.
Sealt polnud kauge minna ja jõudsime õigeaegselt kohale.
Märten hoiatas küll, et oma poolteist tundi kontsert kestab, aga ma eriti ei uskunud.
Aga vot, oli ikka küll.
Kuna kaks paralleeli oli koos, seepärast nii pikk ta vist tuligi.
Väike Päkapikk Mihkel loomulikult ei jõudnud kaua istuda, kõrvad hakksid valutama, sest kõik plaksutavad ja istuda paigal pole ju võimalik. Siis jooksid ta veidi koridoris ringi ja kuna aulasse tule veidi kaldus tee, siis oli seal mõnus liugu lasta. Viigipükstega, loomulikult on seda kõige parem teha!!


Õpilases laulsid, lugesid luuletusi, tantsisid ja väikest näitemängugi tehti. Kaks tüdrukut mängisid klaveril, üks kitarril ja üks poiss pasunal. Võimlemiskava lintidega ja puha.
Markus oli ka tubli, suutis kogu kontserti paigal püsida.
Väga mitmekülgne kontsert.
Naljaks vaahejuhtum ka, ühel poisil läks luuletus meelest, alustas pealkirjaga " Väike kuusk".
Väike kuusk, paus, väike kuusk, paus, väike kuusk, laval olijad naeravad, etleja ise ka, väike kuusk, naer.
Ja siis lõpuks tuli luuletus.


Eks õpilastel endil oli ka raske oma esinemise järjekorda oodata, mõned poisid sebisid ja jooksid aula uks taha piiluma. Kuna meie istusime esimeses reas, sisi tekitas see sebimine Mihklis uudishimu ja tema läks ka vaatama, et mis seal tehakse. Mina siis ka ja pildistasin aula taga olevas klassis tüdrukuid ja edevaid poisse. Kool oli väga omapäraselt kaunistatud. Tegin mõned pildid kaunistustest ka.



Kui kontsert oli juba tund ja 15 minutit kestnud, mõtlesin, et kuhu siis Jõuluvana jääb!?
Kuid spioonid koridorist teatasid varsti, et Jõuluvana on nähtud. Ja siis ta tuligi.
Kommipakid sai vägagi kiiresti jagatud. Kommi ja küpsist!
Laval oli ka mõnus jõulu lumememm.
Pildid kuuse alla tehtud ja oligi koju sõit.
Kell oli kaheksa ja viga oli küsida, kas keegi süüa tahab?
Mille peale Märten ütles, kui sa küsid siis ikka.
Nii pidin veel soolast kraami ka magusale lisaks pakkuma.
Heeringas on ikka hea!
Ei tea kas päkapikud täna tulevad?!
Jõulumaraton veel jätkub...

pühapäev, 16. detsember 2007

Piparkoogid!!! Piparkoogid??

Täna võtsin end kokku ja hakkasin piparkoogi tainast valmistama.
Vajalikud toisuained sai juba varem koju tassitud,

aga aega polnud mõtet teoks teha.
Peale sise-orienteerumise üritust Lasnamäe Spordihallis,

kus sai veidi siblitud ja tänulikult saunas olemist nauditud.


Mõtlesin, et nüüd olengi valmis seda vastutusrikast tööd ette võtma.

Mulle enda tehtud pipargoogitaines väga meeldib.

Sest poest ostetud tainas pole nagu ikka see mida tahad.

Kord liiga tihke, kord jälle jääb taignarulli külge aina kinni jne.

Saingi parajalt palju tainast. Peab vaid paar päeva ootama,

siis aina küpseta ja küpseta.

Jõuluaeg võib vahel ka ilma lumeta mõnus tunduda!






esmaspäev, 10. detsember 2007

On see siis talv?


Käes on aasta viimane kuu, detsember.
Peaks olema talv ja lumi ja pakane ja lumememmed ja suusad ja kelgud!?
Aga, on hoopis vihm ja veidi külamkraade ka.
Sellel kenal päeval, kui tähistasime Mihkel-poisi sünnipäeva,
sadas pladinal vihma.
Tema kaunis lühikese elukaare juures on see hetkel esimene kord,
kui sajab vihma mitte lund.
Nukraks tegi säärane vaatepilt.
5 aastat tagsi oli tore talveilm, hanged ikka ja mõnus pakane.
Mina pean tänama oma lapsepõlve mälestusi.
Kus talv oli talv.
Sünnipäevaks toodi alpikanni õis, kui külm seda ära ei võtnud.
Õues sai lumekindlusi ehitatud ja niisama lumes möllatud.
Minul ja kahel poisil on talvel sünnipäev, aga lumemängud on jäänud tagasihoidlikuks.
Isegi kui lund on olnud, kippus see sünnipäevaks ära sulama.
Mõtlesin, et tore lapsepõlve traditsioon võiks ikka jääda, aga kui ilm seda ei luba- siis ei luba.
Aga uisutada jäähallis saab. See on tore ja sinna peakski minema. Meenubki, et eelmisel aastal Markus-poisi sünnipäeval saigi uisutamas käidud.
Tuleb kriitiline pilk uisutagavarale peale visata ja mõte teoks teha.

teisipäev, 4. detsember 2007

Täna on tähtis päev!


Täna on tähtis päev tõesti, minu Rõõmurull sai 5 aastaseks.
Tõdesin, et lund oli siis rohkem ja ilmad talve moodi.
Ei saagi kelgutama minna ja lumesõda või lumememme meisterdada, kui eelnevatel aastatel.
Eriti on mul kahju, et üks eriline inimene ei saa Rõõmurulli sünnipäevast osa ja temaga koos rõõmustada.
Selletõttu tunnen end eriti räbalasti.
Kuigi Rõõmurull on õnnelik, öeldes - minu kingitus oli vahva.
Hommikul sõime jogurti-kohupiima torti- ise tegin ja põletasime küünlaid.
Olen tahtnud, et sünnipäeva ikka nö õigel päeval peetakse, aga seekord lükkasime suurema magusa ja soolase söömise pühapäeva peale.
Kuna enda õpingukohustused ka vaja täita ja siis ei jääks sünnipäeva ettevalmistamiseks piisavalt aega.
Nii jätkubki sünnipäeva kauemaks.

reede, 30. november 2007

Jõuluaeg on varsti käes.


Päev on muutunud aina lühemaks ja pimedamaks.
Õnneks on lumekirmeke maha sadanud ja mitu-mitu päeva ka maas püsinud.
Kena Päkapiku sai lumelegi joonistatud.

Lehed kirjutasid, et Nõmmel on eelmise aasta lumevarud laiali laotatud, et virgad suusamehed saaksid ikka suusatada.
Mõtlesingi, et vaataks ja prooviks, kas suusad ikka libisevad, ning kas suusatehnika ikka meeles veel .Soojenduseks jookseks veidi, pole ammu orienteerumisega saanud tegeleda.
Õpingud, töö ja koolipoiste õppimised nõuavad piisavalt palju aega.
Tahaks raamatut ka vahel lugeda ja Tublisid Päkapikke abistada.
Kommiabi kuluks vägagi ära.
Piparkoogi retsepti otsisime juba välja. Mõned tarvilikud ained ka varutud.
Varsti on aeg küpsetama hakata.

Väikesel Kullakesel-Õunakesel tuleb varsti sünnipäev!!
4 päeva on veel jäänud!!!!

esmaspäev, 26. november 2007

Head kodanikupäeva!



Tore traditsioon, mis sai alguse 1999 aastast.
Markuse klassijuhaja soovis näha,
et lapsevanemad tuleksid kooli ja vestleksid õpilastega.
Väärtustaks selle päeva olemust ja ka tähtsust.
Läheks ise, kuid töökohustused kammitsevad.
Oleksin rääkinud õpilastele, et meie Vabariigis elab ja
õpib temast st tavaõpilasest erinevaid õpilasi.
Kõigil on õigused ja kohustused. Kõik oma
erinevustest sõltumata, vajavad hoolt ja armastust ning
tunnustamist ja hoolimist.
Vaata ka.
http://www.kodanik.ee/est/kodanikupaev/
Ole tubli kodanik ja soovi inimestel head.

reede, 16. november 2007

Kingitus?!

Lähenemas on vanaema sünnipäev ja alati on probleem.

Mida kinkidaaaa!!!!
Markus-poiss oskas probleemi lahendada. Meisterdades toreda pingviini.

Kuidas vanaema sellel veel reageerib, eks see ole homme näha-kuulda.

kolmapäev, 14. november 2007

Lume teine tulemine...

Täna hommikul sadas taas lund.
Oli teine veidi nigel ja vesine.
Seda küll linnatänavail, aga metsas oli lumi
kindlasti teistsugune.

esmaspäev, 12. november 2007

Vaadakem vaid paremat poolt...???


Kindlasti on kasulik kõik, mis tekitab positiivseid tundeid.
Kindlasti tuleb sõpra hädas aidata, kui muudmoodi ei saa.
Täna, novembri kuu teisel esmaspäeval, tekkis tunne, et ega ikka ei saa.
Minagi mõistan, et Jõulud lähenevad meeletu kiirusega!!
Üliinimlik oleks kõiki toredaid inimesi Jõululaada toimingutes aidata.
Tahaks loota, et toredad inimesed saaksid vahel ka ise hakkama.
Jõudu neile ja endale loomulikult ka!

laupäev, 10. november 2007

Isadepäevaks

Pühapäev on tore päev!

Isa ei veeri,
Isa ajab habet,
isa mängib kabet,
ühtki tööd ei veeri,
seina tapetseerib,
aknaid-uksi värvib,
hekitara kärbib,
kastan aeda, niidab,
lapse laulu kiidab.
Tõstab lapse õhku,
mõõdab rõõmurõhku.

Heljo Mänd


Elul pole kaasas kasutamisõpetust. Selleks ongi meil isad.”
H. Jackson Brown

teisipäev, 6. november 2007

Tume shokolaad on hea

Kui Sul seni polnud piisavalt argumente, et põhjendada oma shokolaadilembust.
Siis palun, siin see on - teadlased nimelt on kindlaks teinud, et tumeda shokolaadi söömine mõjub väga soodsalt vererõhule.
Selleks loomulikult ei pea ohjeldamatult maiustama, piisab vaid ühest tükist päevas.
Kuid kindlasti on seda väga raske teha, sest shokolaad on nii hea. Samuti on suure kakaosisaldusega toiduained kui võluained, millel on organismile mitmeid positiivseid mõjusid.
Eriti see, et nad ei põhjusta veresuhkru ega kehakaalu tõusu.
Shokolaadist loe lähemalt siit.
http://www.anneliviik.ee/?nodeid=10&lang=et




esmaspäev, 5. november 2007

Enese hoidmiseks


Pimaedad õhtud ja sompus ilmad hakkavad kuidagi muserdama.
Leidsin toreda kohakese www.toitumine.ee ,
kus saab nõuandeid toitumisest.
Loe ise või koos Tähtsa Inimesega.

pühapäev, 4. november 2007

Lumememm ja õunad


Lund on sadanud ikka piisavalt,
et lume-memme on
saadud meisterdada. Ühes hoovis oli üks tore Memm ja kujutage ette teises koguni kolm Lumememme.
Mis sa kostad, Memmed hoovis ja õunad puuotsas kõlkumas.
Tore vaatepilt ikkagi!

laupäev, 3. november 2007

Lumi! Lumi? Lumi...

Ohoo, kui hommikul ärkasin ja aknast väja vaatasin.

Mis ma näen - lund sajab.

Uskumatu, et ilmaennustamine nii heal tasemel on.

Kahju vaid, et nagu laulusalm ütlenb esimene lumi sulab alati, jah alati.

Aknast lund vaadata on hea, sest toas on mõnusasti soe.

Kuid õues mütates pole see enam see.

Sopp ja läga.

Ning autod, mis seda soppa kaela pritsivad.

Ökk.

reede, 2. november 2007

Jälle koolitus...


Kunagi ei ole midagi liiga palju.

Tänane koolitus - polnud viga, Inga Mutso oma headuses.

Koolituselt koorus välja mõte, milleni ma arvan, igaüks enese sees juba ammu on jõudnud.

Teooria on üks, aga praktika vot see on teine.

Mis siis edasi, tuleb aina selgitada, rääkida ja pea peal seista, kuni lapsevanem arusaama hakkab, kui hakkab.

Mina kui lapsevanem, saan õpetajatest täielikult aru, mida nad tunnevad. Sest ma olen õpetaja.

Mis veel olulisem, meil on võrgustiku süsteem, kuhu kuuluvad psühholoog, muusikaterapeut, logopeed jne. Kes aitavad ja toetavad, kui õpilasega probleem peaks tekkima. Tekib, no tekib kindlasti

Siis mõtlesin ma, et miks ma pean õpetama, arendama tööõpetuses oskusi ja töövõtteid. Ma saaksin edukalt tegeleda võrgustiku süsteemis, tegevusteraapiaga või nikerdusteraapiaga. Puhtalt mina ja laps, ning kõik on rahul ja õnnelikud.

Ja heldimusega mõtlen - koolivaheaeg saab läbi, kuidas ma olen seda sisustanud? Raamatut ei jõudnud jälle lugeda, kotti ei saanud õmmelda, aga homme äkki veel jõuab!

Kokkuvõtteks oli tore vaheaeg, homme tulevad poisid koju!

neljapäev, 1. november 2007

Hingedepäev


Üle tuhande aasta on kristlik kirik 2. novembril pühitsenud hingedepäeva, kõikide usus lahkunute mälestuspäeva.

See lähtub teadmisest ja soovist, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga.

Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad.

Nüüd, sügise saabudes, tuleb koos läheneva ööga meie ligi teadmine iseendagi piiratusest, ajalikkusest.

Inimene mõtleb rohkem surmale, ka enda lahkumisele igavikku.

Novembris peetakse hingedeaega, süüdatakse küünlaid haudadel ja akendel.

Sageli võib-olla põhjust teadmatagi.

Hingedeaega ja -päeva peetakse meil rohkem rahvakalendri tähtpäevaks.
Hingedepäeva (Festum omnium fidelium defunctorum) hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal.
Teatud mõttes kuulub päev kokku 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga,

mida hakati pidama IX sajandil.
Hingedepäev moodustab omapärase lisa või “protesti” pühakutepäeva suhtes,

lähtudes soovist ühel kindlal päeval meenutada ka kõiki neid surnuid, kes ei ole pühakuks kuulutatud.

Hingedepäeva sisu seisneb niisiis surnute mälestamises ja nende eest palvetamises.

Peale hingedepäeva “väljasuremist” protestantlikes maades on päeva tähenduse üle võtnud Igavikupühapäev, pühapäev enne 1. adventi, mida XIX sajandi esimesest poolest alates tuntakse Surnumälestuspühana.

Siiski oleks õigem lahkunuid mälestada just hingedepäeval, jättes Igavikupühapäeva igavikuküsimustele, mis juhiks meid advendiaega.
Süüdakem küünlad ja meenutagem kalleid inimesi.
Nautigem küünla värelevat leeki ja valguse ilu.


Väike reflektsioon Lauri Vahtra tekstist.

Elamusi täiendkoolituselt

Ilm on täna totaalselt kena, vihma aina sajab.
Meeleolu tahab kangesti langevas tempos õhtusse veereda.
Ootasin koolituselt rohkem, kui välja kukkus.
Põhjus võis olla ka selles, et koolitusel esitav
materjal oli mulle tuttav, nähtud-kuuldud.
Mõningaid uusi ideid sain loomulikult.
Kui vaid aega oleks, et neid rakendada saaks.
Mina tunnen küll, et ajanappus on tohutu.
Kuid põhjused võivad olla ka selles, et töö kõrvalt õppida on raske.
Kõike samaväärselt teha pole võimalik, nii et mingi osa jääb tegemata.
Ja siis veel isiklikud lapsed!!! Millal siis nendega tegeleda?
No nii, küsimusi-probleeme rohkem kui vaja.
Aga kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.


neljapäev, 11. oktoober 2007

kolmapäev, 26. september 2007

Seenenäitus


Seenel käidud, õigemini seenenäitusel käidud.

Kui ise korjama ei jõua, siis näitusele ikka jõuab.

Täna oli tore päev. Sõitsime õpilastega kenasti trammiga vanalinna poole ja peale mõnusat jalutuskäiku jõudsimegi Loodusmuuseumi.

Vaatasime-tutvusime seenemaailmaga, nii öelda ninaga ja sambla sees. Riguldis oldi seeni metsas kohatud ja korjatutki ja uuritud.
Nüüd saadi selgusele mis seenega oli tegu.
Ja ega siis käik ilmaasjata olnudki, mõne tarkusetera sai ka kõrvataha tallele pandud.

Õhtul rääkis mu oma laps, et nad ka seda näitust klassiga külastasid ja talle väga meeldis.

Siis otsisime kõik seeneraamatud, mis kodus leidus välja ja vanaema kraapis kapist ka postkaarte lisaks.

Toimus üleüldine uurisime ja seletamine, et milline seen on mürgine ja mis on söödav.

Väike Mihkel sai ka uue sõna,, kupatamine,, selgeks.

Siis jutustas vanaema, et kuidas ta ammu-ammu metsas ära eksis.

Üldjuhul vanaema seeni ei söö, aga korjata meeldib.

Minu mäletamist mööda pole ta seda 10 aastat enam teinud.
Peaks vist seenele sõitma!

pühapäev, 9. september 2007

SÜGISJOOKS JOOSTUD

Täna sai õnnelikult SEB Sügisjooksu poolmataton 21,1 kilomeetrine etapp läbitud. Tehtud!!

Eilne Kõrvemaal jooksmise väsimus oli ikka veel jalgades ja hommikul mõtlesin, et kas jõuangi positiivselt jooksu lõpetada.

Rada oli uus ja tundmatu. Ega ma kodutööd ka teinud ja ei käinud teekonda oma silmaga eelnevalt vaatamas.

Rocca al Mare rada andis rohkem vaheldust. Sai ka pinnasel joosta. Pirita teel oli seda võimalust ka, kuid kesklinnas ju ainult asfalditee.

Tulemusega võin rahule jääda.

Jooksu lõpetas 111 naist. Mina jäin naiste arvestuses 26 kohale, ajaga 1.40.51. Eelmise aasta tulemusele jäin küll alla, kaotus 2 minutit. Samas eelmisel aastal parandasin oma tulemust 2 minuti võrra.

Seega olen kolm aastat suhteliselt stabiilselt jooksnud. Arvesse võttes, et spetsiaalselt trenni ma teinud pole. Kui orienteerumine metsas välja arvata. Regulaarne koormus on siiski hea jooksu sooritamiseks parim.

Tulemusi saab vaadata siit.

http://www.jooks.ee/index.php?id=download&table=sys_attachments&recid=199



Kiirem naine jooksis 1.19.03. ja aeglasem läbis poolmatatoni 3.04.10.

Selleks aastaks on pikemad jooksud nüüd jookstud, peale Xdreami etapi.
Ootan siis lund, et saaks ikka suusatada ja järgmisele jooksuaastale aluspõhja laduda.

laupäev, 8. september 2007

Vaim on ergas, aga kui jalad ei taha joosta, siis ei saa ju joosta...

Jooksurõõm on ikka puhas rõõm

Täna osalesin esmakordselt 44.Eesti MV orienteerumise pikal rajal, mille pikkus 16,470 kilomeetrit
Läksin rajale teades, et teised on peajagu tublimad. Ja ei tunne ennast kehvasti, kui viimaseks jään. Tean lihtsalt, et olen iseennast kenasti ületanud, et ülepea julgesin jooksma minna.
Esimesed 6 punkti sai läbitud hästi, seitsmendas suuna viga ja pöördumine kuuendase punkti tagasi, et võtta õige suund. See veidi õõnestas motivatsiooni. Kuid sain joonele. Rabas on ikka kehv joosta, sookail on kõrge ja jääb jalgadesse kinni. Tõkkejooks pole just mu tugevam pool.
Vaim oli ergas kuni poole rajani. Võtsin ise jooki rajale kaasa. Kuigi joogipunktid pidid kenasti ka metsas olema.
Kui mul jook otsa sai, siis oh õnnetust, selles 19.punktis kus jooki pidi antama, SEDA LIHTSALT EI OLNUD!!!!! Oli otsa saanud. Jooksutempo langes ikka märgatavalt.
Jäänud siis muud üle, kui mustikaid ja pohli suhu ampsata, et saaks ikka edasi .
Ja need olid vääääga head. Mõtlesin, et teised aina jooksevad- a mina söön siin pohli. Kuid nad olid nii suured ja maitsesid ikka hästi . Seitse punkti jäi veel läbida.
Kuid kahe punkti pärast sai ikka juua. Urrrrraaa. Kuid väsimus ei kadunud, see peale sokerdasin veidi ja tegin mõned suured ringid, kuid jõudsin õigesse kohta. Lõpp ei olnud enam kaugel, kuid jalad ei tahtnud kuidagi kiiremine liikuda.

Kaarti saab uurida siit!



Vaata, mis seal metsas ikka on.
Tore mets. Nüüd omal kaart olemas, et mustikale ja seenele minnes pole eksimist karta.

Seeni ikka veel leidub.
Põdrakärpseid ka!!!






NEID MA NÄGIN.











neljapäev, 15. märts 2007

teisipäev, 13. märts 2007

TAIDLUSFESTIVALIST!

Kevadine hommik tõotas kaunist päeva.
Sõitsime täna Kernu, kus toimus taidlusfestival.
Olime hästi ja vapralt palju harjutanud.
Kuid ikka juhtub nii, et kellelegi on midagi vastukarva.
Mina leian, et meile tehti vähekene liiga. Kuigi meid esile tõsteti, ei olnud me auhinnalisi kohti väärt.
Siit tekkis mõte, et peaksime ise festivali või midagi korraldama.
Ning näitama teistele, et ausa mängu põhimõtted kehtivad ka mujal, mitte ainult spordis.

Kokkuvõtteks. tahtsime paremat, välja kukkus nii nagu alati!

laupäev, 10. märts 2007

HINDA ENNAST OMA, MITTE KELLEGI TEISE NORMIDE JÄRGI.

Korrastades raamatukappi, leidsin väikese raamatu, toredate mõtetega.
Siin üks neist, mis sobib hästi lõppenud valimistega.
Ole üks neist, kes võitleb selle eest, et meil oleksid parem valitsus ja ausamad riigiametnikud. Jää oma arvamuse juurde ka siis, kui teised sinuga nõus pole.
Ja püüa teha inimestele head nii, et nad ei saa kunagi teada, et see olid sina.
Päikest ja sära päeva!

neljapäev, 8. märts 2007

MEENUTUSI NAISTEPÄEVAST.

Täna oli tore kevadine päev. Päike paistis, jalutasime ja nautisime ilma.
Siis meenuski mulle, et kui ma ise, naistepäeva hommikul käisin salaja turult emale lilli ostmas. Kui aga naistepäev juhtus argipäevale, siis ostsin lilled koolist koju minnes.
Kuna emadepäeva sellajal ei tähistatud, jäi ta paremini meelde. Sai ka võrrelda, milline oli ilm eelmisel aastal ja milline täna.
Toredad olid need aastat, kui lund oli rohkem ja vesi hakkas vulinal voolama, mööda tänavat madalama koha poole. Sai kaua, vee voolamist vaadata ja pajuokste laevatamist korraldada. Põnev oli laevukesele järele joosta, et vaadata kuhu ta lõpuks jõuab.
Ainult linnukesed siristavad, nii nagu vanasti.
Jah, hea tunne on, sest kevad on alati tore.
Loodus ärkab ja annab lootust, et midagi muutub ja läheb kindlasti paremaks.

KAUNIST NAISTEPÄEVA!

Kaunist naistepäeva!
Loodan, et igaüks saaks sellest päevast omamoodi rõõmu tunda.
Tore on samuti, et minu enda poisid, rõõmuga õpetajatele lilli tahavad kinkida.
Kena, kui sellest meeldiv harjumus kasvaks.
Arvan, et igale naisele meeldib, kui teda ka muudel päevadel meeles ja kalliks peetakse.
Südant soojendav on loomulikult see, et inimene keda mina ikka ja alati kalliks pean, mindki meeles peab.

kolmapäev, 7. märts 2007

KOOLITUS LUUA METSANDUSKOOLIS

Nädalavahetusel, kui teised mõtlesid, keda ja miks valida, olin mina rahulikus paigas Luual.
Ja ammutsin uusi teadmisi loodusest.
Sain teada, kuidas näiteks talvel puid määrata ja puude pikkust, mahtu ja ka väärtust hinnata.
Ükski koolitus ei piirne vaid kohapeal kuulamisega, praktikat sai ka tehtud ja koduseid töid anti kuhjaga. Raskeks läheb, aga huvitav siiski.
Aprillis kohtume taas. Siis näeb mida teised on teinud ja kuidas hakkama saanud.
Mõnus ja tegus seltskond oli!

PÜÜA PILVI, SA ULATUD NENDENI

Täna on imeline päev, sest kevad hakkab aina lähenema!
Ma arvan, et see teeb rõõmu paljudele.
Sest hommik paistab helgem, kui valge väljas ja õhtul on kauem valge.
Päikest!