Aastalõpuvõistlusest

Enne viimast päeva sellel aastal, käisin metsas jalutamas ja mõtlesin aastalõpuvõistlusele.
Et kuidas ikka nii saab, et tõelised orienterimisfännid jooksevad kui segased Nõmme-Tähetorni vahel ringi ja rahulikud jalutajad-kepikõnni-nautlejad vaatavad imestunult neile järele.
Kuid olukord polnudki nii hull, imestajaid ja kommenteerijaid ikka oli.
Võistlus oli tore, arvestades, et eelmisel aastal st 2006 aastal ma ei osalenud.
Võistlusel oli siis sisse toodud väike muudatus ehk uuendus, üks etapp läbiti mobiilside vahendusel.
Sel aastal juba kaks etappi. Olin moraalselt selleks valmis, kuid lõpuks otsustaval hetkel juhtus katastroofiline olukord, kus sõber mobiiltelefon sind alt veab. Ja seda enne esimesse punkti minekul. Kuigi kontrollisin, et kõik töötab ja tõrkeid ei esinenud. Aga mis teha, võtsin siis jalad ja alla mäge stardipaiga poole,

kus Thea nööri tagant st 5 meetri kauguselt seletas,

kuhu ja millised punktid peab võtma.

Minu eeliseks oli see, et maastik rohkem tuttavam, kui Theale. Seletuseks ja veendumaks, et minule kõik punktid õiges järjekorras meelde jäid, selleks kulus 13 minutit. Aga raja läbimiseks kulus ligikaudu 8 minutit. Järelikult kaotus oli juba ilmne.
Theal oli oma etappi juba lihtsam joosta, sest osad punktid olid minu omadega samad.
Viimase ehk viienda etapi jooksime vaheldumisi, mina-Thea- mina. Kuid tirijad-mehed rebisid punkt-punkti vahel ja hoidsid tugevat pinget.
Meie ebaõnne silmaspidades, kiiret meil polnud ja koostöö sujus hästi.
Võistlus oli tore ja järgmisel aastal lähen ikka jälle.
Samas saavutsin Talveseeria raames naiste N21 A klassi II koha.
Noored orienteerujad-poisid saavutasid klassis M21 B: Markus II ja Märten III koha.
Lõpetuseks võikski öelda edukas aasta oli.

Kuidas õnnestus mul mitu päeva kella 11 magada, see jääb hetkel vahele

Aga mis sa teed:vaba naine vabal maal, teen hetkel veel seda mida ise tahan.
Kui minu kallid koolivaheajalt saabuvad, siis on juba teine jutt ja laul.

Leidisn nüüd aega, et kirjutada.
Ühestküljest alguses mõtlesin, et saan teha mida ise tahan ja kuidas ja millal tahan.
Kuid jõudsin kurva järelduseni, et midagi tähtsat on siiski puudu. Mis? Sebimine ja rahmeldamine, loomulikult.
Samas teisestküljest, sain magada nii kaua kui tahtsin, st kuni uni otsa sai. Ja alati juhtus see kell 11 olema. Väike Mihkel ei tirinudki tekki ja sirtsunud: ÜLESTÕUS, HOMMIK KÄES.
Kuid eks ma tegin ka midagi, käisin kinos, kohvikus, külas sõpradel ja sugulastel. Kohtusin ka uute huvitavate inimestega.
Raamatukokku siiski ei jõudnud. Aga lugesin palju ja kirjutasin kokkuvõtteid ja otsisin artikleid ja muud huvitavat staffi.
Oma tähtsa kirjatüki kirjutamisega olen nüüd püstihädas, aga kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Lootus ikkagi jääb.
JA mis salata aeg on kiiresti läinud ja koolivaheaeg peagi läbi :(

Juheee... lumi tuli

poleks arvanud, et lumesti nii palju rõõmu võib olla..
Või on see külalise sündroom, kus tunned temast kaks korda rõõmu, kui ta tuleb ja kui läheb...

Kutsu keegi külla

Pühade ajal on tore külla minna ja kedagi ka külla kutsuda.
Kindlasti leiab aega helistada kallitele inimestele.
Pühad kestavad veel...

Tekkis tunne....jõulutunne

Jõulutunne jõudis lõpuks kohale.

Piparkoogid, kuusepuu, küünlasära ja kingitused.

Lumi kahjuks puudub....

Piparkoogi tainast sai hulgim tehtud,

nüüd saab neid veel paar pühade järgset päeva küpsetada.

Enne pühi käisin poistega ja mõnusate inimestega Kalevispas veemõnusi nautimas.

Need veemullivannid ja liutorud põhjustasid järgmisel hommikul läbipektstud tunde ja voodist tõusmisega oli veidi jama.

Kuid piisava liigutamise peale ebameeldiv tunne kadus.

Täna jõulupühal käisime surnuaial. Põletasime küünlaid ja säraküünlaid ka õues ning tegime lõket. Ju meie kaunistatud kuusk Jõuluvanale nii meeldis, et kingikoti hoopis õues oleva kuuse alla oli jätnud.

Kuid ega toas on meil ka koguni kaks kuuske, üks naturaalne ja teine ka naturaalne- puust, küünlad küljes ja puha.

Hetkel tunnen, et jõulupraest, kapsast ja süldist on kõht nõnda punnis, et ei näe oma varbaidki.

Magusaga tuleb nüüd pikivahet hoida.

Jõulumaratoni õnnelik lõpp

Täna hommikul sai peetud jõulupidu.
Mis alguses tundus, et kuidagi ei taha õnnestuda. Pessimismus tabas vist nii mõndagi persooni, et endalgi tekkis jõulustess või lihtsalt karvanetunne.
Eks ma ise ka pabistasin vähe ja mõtteis mängisin jõululugu läbi ja veel kord läbi, et tekst ja laulusõnad meelde jääksid.
Mõndagi läks peo ajal meelest, kuid sellest polnutki midagi, sest lapsed olid vahvad ja kokkuvõtteks, pärist tore oli.
Kui lõpuks koju jõudsin, siis tekkis tahtmine kohe magada. No, ma siis pikutasingi. Oma osa mängis siin ka kuuma glõgi joomine, mis hakkas hiljukesi kohale jõudma.
Väga hea oli päise päeva aal põõnata. Hiljem avasin jõulukingituse ja sõin mõnusasti hapuka maiuse ära, täitsa hea oli.
Tõime poistega jõulukuusekese ja sättisime sellel aeda, kännu sisse ilule.
Täna valges koolimaja poole tulles, väitas Mihkel, et näe siin on ka kuusk.
Ja tõepoolest, minagi olen seda kuuske ju märganud ja neid lausa kolm tükki kobaras koos, meie koolimaja lipuplatsi nurgas.
Siis mõtlesingi, et miks me seda kuuseksest pole viitsinud laste rõõmuks ära ehtida. Lund küll pole, aga jõulumeeleolule oleks abiks ikka.
Ja kuna sellel aastal on jõulutunne pigem inimese seesmine tunne, sest valgust-lund nii piiratult või üldse mitte, siis peab ju ta milleski tekkima.
Tekib ta siis piparkookide, verivorsti, mandariinide, päkapiku üllatuse näol sussi-soki sees või küünlaleegist või ehitud kuusekese toel.
Ju ta ikka tekib, kus ta pääseb.

On kaunis jõululaupäev,
jõuluvanale aupäev.
Päkapikud kinke toovad,
inimesed salme loevad.
laual palju piparkooke,
juuakse ka jõulujooke.
Ahjus küpseb jõulupraad,
magustoiduks śokolaad.
Väljas sajab laia lund,
aga mul ei tule und.
Kui lõpuks magama ma jään,
siis unes kngitusi näen.

Lund vist tõesti unes võib näha.
Tore, et maraton lõppes ja saab rahulikumas tempos pereringis ja veidi kaugemalgi jõulurahu ja lusti nautida.

Piparkookide esimene küpsetamine

Täna otsustasime piparkooke küpsetada, sest Markus nõudis, peab kooli kaasa võtma.

Tal on klassihommik, kus nelja klassikaaslastega peavad katma jõuluteemalise laua. Teised õpetajad pidid tulema hindama. Mõningad suupisted pidi ka kaasa võtma.


Rullisime tainast, siis vormisime ja lõpuks küpsetasime.


Lapsepõlve mälestustest meenub bons`ikute küpsetamine sünnipäevadeks.

Täna küll sünnipäeva ei ole, aga kohupiima küll.

Nii head tulid!!!

Ja eks, päevasest jõulupidustuste ettevalmistustest tuleb kuidagi taastuda ka.

Vahel ehk mitu korda. Järelikult tihti, olen kogenud kolleegide passiivsust ja koostöö valmidust peo suurepäraseks õnnestumiseks. Erilised inimesed teevad niikuinii alati palju.

Mina küll naudin iga pidu,
milles osalen ja tahan olla osaline,
mitte kõrvaltvaataja ja kritiseerija.

Jõulustress hakkab vist hiilivalt lähenema.

Piparkoogi retsept.

Olles ise kordki piparkoogitaigent valmistada, veendud, et see ei olegi nii keeruline.
Seda on väga kerge rullida ja vormida ning mis kõige tähtsam- ka piparkoogid maitsevad paremini!

Siirup:

• 8 dl suhkrut
• 2 1/2 dl vett

Sulata 2 dl suhkrut paksupõhjalisel pannil. Lisa vesi ( mina kasutan alles keenud vett ) ja sega. Kõige parem on seda opetatsiooni sooritada kahekesi: üks valab vett ja teine segab. Sega kuni karamell on lahustunud. Mida tumedam on karamell, seda pruunimad piparkoogid tulevad. Lisa 6 dl suhkrut. Keeda kuni siirup pakseneb. Lisa piparkoogimaitseaine ja sega . Või võib eraldi sulatada, kuid mina olen ta kohe siirupile lisanud. Saab kaks ühe hoobiga.

Taigen:

• 2-3 tl piparkoogimaitseainet
• 250 g võid
• 250 g hapukoort
• 3 munakollast
• 1/2 tl soola
• 2 tl soodat
• 1 tl sidrunhapet
• vähemalt 1 kg jahu

Sega 4 dl jahule sooda, sool, sidrunhape suurde kaussi. Vala siirup vaikselt jahusegule ja sega pidevalt. Lisa hapukoor ja munakollased. Sõelu ülejäänud jahu taigna hulka. Sõtku ühtlaseks taignaks. Pane taigen fooliumisse või pärgamentpaberisse, jahedasse seisma üheks päevaks kindlasti.

Kui taigen jääb liiga pehma, võid veel jahu hulka sõtkuda, aga seda jõuab ka enne rullimist ja küpsetamist teha.

Loodan ise homme küpsetamisega algust teha.

Mõnusat mässamist!

Jõulumaraton

Jõulumaraton algas eile õigemini juba üle-üleeile st laupäeval.
Kui Mihklil toimus Kanutiaias lauluringi jõulukontsert.

Jõulukampaania loosung võiks olla: Kommi ja küpsist ja rohkem piparkooke!
Väikesed laululapsed esitasid kaks laulu ja pillilugu.
Pilli mängiti ja teisi lapsi vaadati sama suure uudishimuga, et laulmine tundus teisejärguline.
Kontsert oli kokkuvõteks tore ja mõnus oli Jõuluvana.

Maratoni vahaetapp - lasteaia Jõulupidu.
Ja mis ma näen ja kogen!
Minu Päkapikk aina keerutab ja niheleb toolil. Kord vaatab tooli alla ja sahmerdab naabriga ja too keerab püksisääred põlvini üles ja arvab, et nii on hästi küll.
Siis lehvitab mulle ja hüüab, emme sau! Saan laia naeratuse osaliseks.
Lapsed laulavad ja kas on nii või mulle vaid tundub, et tema liigutab vaid suud!?
Kuid midagi nagu kostaks minuni ka.
Tuuleveski tants, kus joosta saab- seal joosta saab. Mihklil õnnestub endale mõneks ajaks kahe tuuleveski omanikuks saada. Ja keegi on nukker ja kükitab keset põrandat.

Kuid varsti saab ta tuuleveski tagasi ja lõbus tants võib jätkuda.
Muusika tädi räägib Jõuluvanale, et meil on kuusel vaid üks ehe, kas sa oskad seda leida?

Ei jõua Jõuluvana kuuse poole vaadatagi, kui lapsed hüüavad, seal kõrgel on üks piparkook!!!
Tore oli, et lastele oli ka piparkook paela otsa pandud ja kaelas, nii võisid nad selle nüüd ära süüa, sest Jõuluvana võttis kuuse otsast piparkoogi ja sõi ära.
Lauldi ja loeti veel luuletusi ja Jõuluvana jagas kingitusi.
Kui Jõuluvana lahkus, läksid lapsed veel saalist oma rühmatuppa,

kus ootas kringel ja piparkoogid ja lastevanemad said kohvi juua.
Siis kinkisid lapsed oma vanematele isetehtud jõulukaardi.

Maratoni vaheajapunkt - Jõuluhommik Reaalkoolis.
Täna hommikul ei läinud ma tavapäraselt peale Mihkli lasteaeda viimist tööle, vaid suundusin kesklinna poole ja Reaalkooli.

Kus toimus Markuse jõuluhommik.

Mõnusasti hämar oli veel hommikul ja klassis põlesid vaid kuuseküünlad.

Poisid-tüdrukud esitasid pooletunnise laulu ja luuletuste põimiku. Jõuluvanagi saabus suure kingikotiga.

Ei olnud pikka juttu, Jõuluvana kuulas veel paar laulu ja hakkas kingitusi jagama, kõik lapsed lugesid luuletust või laulsid ja nii kulus veel pool tundi, sest kingipakke oma 30.

Markus oli esimene kingi saaja.

Mulle alguses tundus, et ta pabistab veidi.

Ise mõtlesin, et mida ta Jõuluvanale esitab?

Kas "Väikese trummipoisi" laulu, sest seda olin eile õhtul tublisti harjutanud, peale tema "tasa-tasa" laulu, mis talle kuidagi meelde ei jää, nii ta mulle väitis. Aga täna laulis kenasti ja kõik oli meeles.

Markus lahendas olukorra sellega, et esitas laulu "Kaks väikest hanepoega".

Tubli poiss!

Kui kingipakid käes, lauldi koos lapsevanematega "Oh, kuusepuu..."laulu ja Jõuluvana juhatas laulu.Jõuluvana küsis veel laste käes, et mis neile rohkem meeldib verivorst või hapukapsas.

Lastele meeldis verivorst ja kommid ka.

Aga kui Jõuluvana lastevanematelt küsis, kumb neile rohkem meeldis, siis lapsevanemad vastasid nagu ühestsuust "hapukapsas".

Tore ja muhe Jõuluvana oli ja lastele meeldis väga.

Hoolitsev poeg pakkus emmele kohvi ja kringlit.

Ja siis sai kell nii palju, et pidi lõpuks tööle ka jõudma

Maratoni puhkepeatus- jõulupärastlõunakohv kolleegidega.
Tunduski, et midagi soolast on väga puudu. Vist kolleegidel samad mured ja lauake-kata-end oligi vaid soolaste suupistetega kaetud. Aga mõned magusad küpsised ja koogikesed ikka ka olid. Kohv, hõõgvein ja küünlavalgus, sest kell kolm hakkas juba hämarduma ja kell neli oli juba üsna pime. Ja mulle näis, et nüüd hakkab vist jõulutunne tekkima.

Pikka pidu polnud, sest pidin Väikese Päkapiku lasteaiast koju toimetama, et kella 18-ks järgmisesse vaheajapunkti jõuda.

Maratoni pikim kontsert- Tehnikagümnaasiumis.

Jõudes edukalt koju, poistele lipsud ette, kingad viksitud ja käbedasti jälle pidusse. Nüüd siis hoopis Mustamäe poole. Otsustasin, et lähen autoga, aga vat kus lops, magistrali juures polnud autot mitte kuskile parkida, tiirutasime-tiirutasime ja lõpuks Mustamäe haigla ette auto jätsime.

Sealt polnud kauge minna ja jõudsime õigeaegselt kohale.

Märten hoiatas küll, et oma poolteist tundi kontsert kestab, aga ma eriti ei uskunud.

Aga vot, oli ikka küll.

Kuna kaks paralleeli oli koos, seepärast nii pikk ta vist tuligi.

Väike Päkapikk Mihkel loomulikult ei jõudnud kaua istuda, kõrvad hakksid valutama, sest kõik plaksutavad ja istuda paigal pole ju võimalik. Siis jooksid ta veidi koridoris ringi ja kuna aulasse tule veidi kaldus tee, siis oli seal mõnus liugu lasta. Viigipükstega, loomulikult on seda kõige parem teha!!

Õpilases laulsid, lugesid luuletusi, tantsisid ja väikest näitemängugi tehti. Kaks tüdrukut mängisid klaveril, üks kitarril ja üks poiss pasunal. Võimlemiskava lintidega ja puha.

Markus oli ka tubli, suutis kogu kontserti paigal püsida.

Väga mitmekülgne kontsert.

Naljaks vaahejuhtum ka, ühel poisil läks luuletus meelest, alustas pealkirjaga " Väike kuusk".

Väike kuusk, paus, väike kuusk, paus, väike kuusk, laval olijad naeravad, etleja ise ka, väike kuusk, naer.

Ja siis lõpuks tuli luuletus.

Eks õpilastel endil oli ka raske oma esinemise järjekorda oodata, mõned poisid sebisid ja jooksid aula uks taha piiluma. Kuna meie istusime esimeses reas, sisi tekitas see sebimine Mihklis uudishimu ja tema läks ka vaatama, et mis seal tehakse. Mina siis ka ja pildistasin aula taga olevas klassis tüdrukuid ja edevaid poisse. Kool oli väga omapäraselt kaunistatud. Tegin mõned pildid kaunistustest ka.

Kui kontsert oli juba tund ja 15 minutit kestnud, mõtlesin, et kuhu siis Jõuluvana jääb!?

Kuid spioonid koridorist teatasid varsti, et Jõuluvana on nähtud. Ja siis ta tuligi.

Kommipakid sai vägagi kiiresti jagatud. Kommi ja küpsist!

Laval oli ka mõnus jõulu lumememm.

Pildid kuuse alla tehtud ja oligi koju sõit.

Kell oli kaheksa ja viga oli küsida, kas keegi süüa tahab?

Mille peale Märten ütles, kui sa küsid siis ikka.

Nii pidin veel soolast kraami ka magusale lisaks pakkuma.

Heeringas on ikka hea!

Ei tea kas päkapikud täna tulevad?!

Jõulumaraton veel jätkub...

Piparkoogid!!! Piparkoogid??

Täna võtsin end kokku ja hakkasin piparkoogi tainast valmistama.
Vajalikud toisuained sai juba varem koju tassitud,

aga aega polnud mõtet teoks teha.
Peale sise-orienteerumise üritust Lasnamäe Spordihallis,

kus sai veidi siblitud ja tänulikult saunas olemist nauditud.

Mõtlesin, et nüüd olengi valmis seda vastutusrikast tööd ette võtma.

Mulle enda tehtud pipargoogitaines väga meeldib.

Sest poest ostetud tainas pole nagu ikka see mida tahad.

Kord liiga tihke, kord jälle jääb taignarulli külge aina kinni jne.

Saingi parajalt palju tainast. Peab vaid paar päeva ootama,

siis aina küpseta ja küpseta.

Jõuluaeg võib vahel ka ilma lumeta mõnus tunduda!

On see siis talv?

Käes on aasta viimane kuu, detsember.

Peaks olema talv ja lumi ja pakane ja lumememmed ja suusad ja kelgud!?

Aga, on hoopis vihm ja veidi külamkraade ka.

Sellel kenal päeval, kui tähistasime Mihkel-poisi sünnipäeva,

sadas pladinal vihma.

Tema kaunis lühikese elukaare juures on see hetkel esimene kord,

kui sajab vihma mitte lund.

Nukraks tegi säärane vaatepilt.

5 aastat tagsi oli tore talveilm, hanged ikka ja mõnus pakane.

Mina pean tänama oma lapsepõlve mälestusi.

Kus talv oli talv.

Sünnipäevaks toodi alpikanni õis, kui külm seda ära ei võtnud.

Õues sai lumekindlusi ehitatud ja niisama lumes möllatud.

Minul ja kahel poisil on talvel sünnipäev, aga lumemängud on jäänud tagasihoidlikuks.

Isegi kui lund on olnud, kippus see sünnipäevaks ära sulama.

Mõtlesin, et tore lapsepõlve traditsioon võiks ikka jääda, aga kui ilm seda ei luba- siis ei luba.

Aga uisutada jäähallis saab. See on tore ja sinna peakski minema. Meenubki, et eelmisel aastal Markus-poisi sünnipäeval saigi uisutamas käidud.

Tuleb kriitiline pilk uisutagavarale peale visata ja mõte teoks teha.

Täna on tähtis päev!

Täna on tähtis päev tõesti, minu Rõõmurull sai 5 aastaseks.
Tõdesin, et lund oli siis rohkem ja ilmad talve moodi.

Ei saagi kelgutama minna ja lumesõda või lumememme meisterdada, kui eelnevatel aastatel.
Eriti on mul kahju, et üks eriline inimene ei saa Rõõmurulli sünnipäevast osa ja temaga koos rõõmustada.
Selletõttu tunnen end eriti räbalasti.

Kuigi Rõõmurull on õnnelik, öeldes - minu kingitus oli vahva.
Hommikul sõime jogurti-kohupiima torti- ise tegin ja põletasime küünlaid.
Olen tahtnud, et sünnipäeva ikka nö õigel päeval peetakse, aga seekord lükkasime suurema magusa ja soolase söömise pühapäeva peale.
Kuna enda õpingukohustused ka vaja täita ja siis ei jääks sünnipäeva ettevalmistamiseks piisavalt aega.
Nii jätkubki sünnipäeva kauemaks.