Jõulumaratoni õnnelik lõpp

Täna hommikul sai peetud jõulupidu.
Mis alguses tundus, et kuidagi ei taha õnnestuda. Pessimismus tabas vist nii mõndagi persooni, et endalgi tekkis jõulustess või lihtsalt karvanetunne.
Eks ma ise ka pabistasin vähe ja mõtteis mängisin jõululugu läbi ja veel kord läbi, et tekst ja laulusõnad meelde jääksid.
Mõndagi läks peo ajal meelest, kuid sellest polnutki midagi, sest lapsed olid vahvad ja kokkuvõtteks, pärist tore oli.
Kui lõpuks koju jõudsin, siis tekkis tahtmine kohe magada. No, ma siis pikutasingi. Oma osa mängis siin ka kuuma glõgi joomine, mis hakkas hiljukesi kohale jõudma.
Väga hea oli päise päeva aal põõnata. Hiljem avasin jõulukingituse ja sõin mõnusasti hapuka maiuse ära, täitsa hea oli.
Tõime poistega jõulukuusekese ja sättisime sellel aeda, kännu sisse ilule.
Täna valges koolimaja poole tulles, väitas Mihkel, et näe siin on ka kuusk.
Ja tõepoolest, minagi olen seda kuuske ju märganud ja neid lausa kolm tükki kobaras koos, meie koolimaja lipuplatsi nurgas.
Siis mõtlesingi, et miks me seda kuuseksest pole viitsinud laste rõõmuks ära ehtida. Lund küll pole, aga jõulumeeleolule oleks abiks ikka.
Ja kuna sellel aastal on jõulutunne pigem inimese seesmine tunne, sest valgust-lund nii piiratult või üldse mitte, siis peab ju ta milleski tekkima.
Tekib ta siis piparkookide, verivorsti, mandariinide, päkapiku üllatuse näol sussi-soki sees või küünlaleegist või ehitud kuusekese toel.
Ju ta ikka tekib, kus ta pääseb.

On kaunis jõululaupäev,
jõuluvanale aupäev.
Päkapikud kinke toovad,
inimesed salme loevad.
laual palju piparkooke,
juuakse ka jõulujooke.
Ahjus küpseb jõulupraad,
magustoiduks śokolaad.
Väljas sajab laia lund,
aga mul ei tule und.
Kui lõpuks magama ma jään,
siis unes kngitusi näen.

Lund vist tõesti unes võib näha.
Tore, et maraton lõppes ja saab rahulikumas tempos pereringis ja veidi kaugemalgi jõulurahu ja lusti nautida.