Jooksurõõm on ikka puhas rõõm
Täna osalesin esmakordselt 44.Eesti MV orienteerumise pikal rajal, mille pikkus 16,470 kilomeetrit
Läksin rajale teades, et teised on peajagu tublimad. Ja ei tunne ennast kehvasti, kui viimaseks jään. Tean lihtsalt, et olen iseennast kenasti ületanud, et ülepea julgesin jooksma minna.
Esimesed 6 punkti sai läbitud hästi, seitsmendas suuna viga ja pöördumine kuuendase punkti tagasi, et võtta õige suund. See veidi õõnestas motivatsiooni. Kuid sain joonele. Rabas on ikka kehv joosta, sookail on kõrge ja jääb jalgadesse kinni. Tõkkejooks pole just mu tugevam pool.
Vaim oli ergas kuni poole rajani. Võtsin ise jooki rajale kaasa. Kuigi joogipunktid pidid kenasti ka metsas olema.
Kui mul jook otsa sai, siis oh õnnetust, selles 19.punktis kus jooki pidi antama, SEDA LIHTSALT EI OLNUD!!!!! Oli otsa saanud. Jooksutempo langes ikka märgatavalt.
Jäänud siis muud üle, kui mustikaid ja pohli suhu ampsata, et saaks ikka edasi .
Ja need olid vääääga head. Mõtlesin, et teised aina jooksevad- a mina söön siin pohli. Kuid nad olid nii suured ja maitsesid ikka hästi . Seitse punkti jäi veel läbida.
Kuid kahe punkti pärast sai ikka juua. Urrrrraaa. Kuid väsimus ei kadunud, see peale sokerdasin veidi ja tegin mõned suured ringid, kuid jõudsin õigesse kohta. Lõpp ei olnud enam kaugel, kuid jalad ei tahtnud kuidagi kiiremine liikuda.
Kaarti saab uurida siit!
Vaata, mis seal metsas ikka on.
Tore mets. Nüüd omal kaart olemas, et mustikale ja seenele minnes pole eksimist karta.
Seeni ikka veel leidub.
Põdrakärpseid ka!!!
NEID MA NÄGIN.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar