Hingedepäev

Üle tuhande aasta on kristlik kirik 2. novembril pühitsenud hingedepäeva, kõikide usus lahkunute mälestuspäeva.

See lähtub teadmisest ja soovist, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga.

Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad.

Nüüd, sügise saabudes, tuleb koos läheneva ööga meie ligi teadmine iseendagi piiratusest, ajalikkusest.

Inimene mõtleb rohkem surmale, ka enda lahkumisele igavikku.

Novembris peetakse hingedeaega, süüdatakse küünlaid haudadel ja akendel.

Sageli võib-olla põhjust teadmatagi.

Hingedeaega ja -päeva peetakse meil rohkem rahvakalendri tähtpäevaks.
Hingedepäeva (Festum omnium fidelium defunctorum) hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal.
Teatud mõttes kuulub päev kokku 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga,

mida hakati pidama IX sajandil.
Hingedepäev moodustab omapärase lisa või “protesti” pühakutepäeva suhtes,

lähtudes soovist ühel kindlal päeval meenutada ka kõiki neid surnuid, kes ei ole pühakuks kuulutatud.

Hingedepäeva sisu seisneb niisiis surnute mälestamises ja nende eest palvetamises.

Peale hingedepäeva “väljasuremist” protestantlikes maades on päeva tähenduse üle võtnud Igavikupühapäev, pühapäev enne 1. adventi, mida XIX sajandi esimesest poolest alates tuntakse Surnumälestuspühana.

Siiski oleks õigem lahkunuid mälestada just hingedepäeval, jättes Igavikupühapäeva igavikuküsimustele, mis juhiks meid advendiaega.

Süüdakem küünlad ja meenutagem kalleid inimesi.

Nautigem küünla värelevat leeki ja valguse ilu.

Väike reflektsioon Lauri Vahtra tekstist.