Kunagi ei ole midagi liiga palju.
Tänane koolitus - polnud viga, Inga Mutso oma headuses.
Koolituselt koorus välja mõte, milleni ma arvan, igaüks enese sees juba ammu on jõudnud.
Teooria on üks, aga praktika vot see on teine.
Mis siis edasi, tuleb aina selgitada, rääkida ja pea peal seista, kuni lapsevanem arusaama hakkab, kui hakkab.
Mina kui lapsevanem, saan õpetajatest täielikult aru, mida nad tunnevad. Sest ma olen õpetaja.
Mis veel olulisem, meil on võrgustiku süsteem, kuhu kuuluvad psühholoog, muusikaterapeut, logopeed jne. Kes aitavad ja toetavad, kui õpilasega probleem peaks tekkima. Tekib, no tekib kindlasti
Siis mõtlesin ma, et miks ma pean õpetama, arendama tööõpetuses oskusi ja töövõtteid. Ma saaksin edukalt tegeleda võrgustiku süsteemis, tegevusteraapiaga või nikerdusteraapiaga. Puhtalt mina ja laps, ning kõik on rahul ja õnnelikud.
Ja heldimusega mõtlen - koolivaheaeg saab läbi, kuidas ma olen seda sisustanud? Raamatut ei jõudnud jälle lugeda, kotti ei saanud õmmelda, aga homme äkki veel jõuab!
Kokkuvõtteks oli tore vaheaeg, homme tulevad poisid koju!
1 kommentaar:
Nikerdusterapeudina tahaks minagi kätt proovida, äkki siis kui endal mingi pisike juba olemas ja mõest urkalisest toast saaks teraapiatoa teha :)
Aga sinuga olen täitsa sama meelt :)
Postita kommentaar