Seenel käidud, õigemini seenenäitusel käidud.
Kui ise korjama ei jõua, siis näitusele ikka jõuab.
Täna oli tore päev. Sõitsime õpilastega kenasti trammiga vanalinna poole ja peale mõnusat jalutuskäiku jõudsimegi Loodusmuuseumi.
Vaatasime-tutvusime seenemaailmaga, nii öelda ninaga ja sambla sees. Riguldis oldi seeni metsas kohatud ja korjatutki ja uuritud.
Nüüd saadi selgusele mis seenega oli tegu.
Ja ega siis käik ilmaasjata olnudki, mõne tarkusetera sai ka kõrvataha tallele pandud.
Õhtul rääkis mu oma laps, et nad ka seda näitust klassiga külastasid ja talle väga meeldis.
Siis otsisime kõik seeneraamatud, mis kodus leidus välja ja vanaema kraapis kapist ka postkaarte lisaks.
Toimus üleüldine uurisime ja seletamine, et milline seen on mürgine ja mis on söödav.
Väike Mihkel sai ka uue sõna,, kupatamine,, selgeks.
Siis jutustas vanaema, et kuidas ta ammu-ammu metsas ära eksis.
Üldjuhul vanaema seeni ei söö, aga korjata meeldib.
Minu mäletamist mööda pole ta seda 10 aastat enam teinud.
Peaks vist seenele sõitma!
