Jälle koolitus...

Kunagi ei ole midagi liiga palju.

Tänane koolitus - polnud viga, Inga Mutso oma headuses.

Koolituselt koorus välja mõte, milleni ma arvan, igaüks enese sees juba ammu on jõudnud.

Teooria on üks, aga praktika vot see on teine.

Mis siis edasi, tuleb aina selgitada, rääkida ja pea peal seista, kuni lapsevanem arusaama hakkab, kui hakkab.

Mina kui lapsevanem, saan õpetajatest täielikult aru, mida nad tunnevad. Sest ma olen õpetaja.

Mis veel olulisem, meil on võrgustiku süsteem, kuhu kuuluvad psühholoog, muusikaterapeut, logopeed jne. Kes aitavad ja toetavad, kui õpilasega probleem peaks tekkima. Tekib, no tekib kindlasti

Siis mõtlesin ma, et miks ma pean õpetama, arendama tööõpetuses oskusi ja töövõtteid. Ma saaksin edukalt tegeleda võrgustiku süsteemis, tegevusteraapiaga või nikerdusteraapiaga. Puhtalt mina ja laps, ning kõik on rahul ja õnnelikud.

Ja heldimusega mõtlen - koolivaheaeg saab läbi, kuidas ma olen seda sisustanud? Raamatut ei jõudnud jälle lugeda, kotti ei saanud õmmelda, aga homme äkki veel jõuab!

Kokkuvõtteks oli tore vaheaeg, homme tulevad poisid koju!

Hingedepäev

Üle tuhande aasta on kristlik kirik 2. novembril pühitsenud hingedepäeva, kõikide usus lahkunute mälestuspäeva.

See lähtub teadmisest ja soovist, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga.

Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad.

Nüüd, sügise saabudes, tuleb koos läheneva ööga meie ligi teadmine iseendagi piiratusest, ajalikkusest.

Inimene mõtleb rohkem surmale, ka enda lahkumisele igavikku.

Novembris peetakse hingedeaega, süüdatakse küünlaid haudadel ja akendel.

Sageli võib-olla põhjust teadmatagi.

Hingedeaega ja -päeva peetakse meil rohkem rahvakalendri tähtpäevaks.
Hingedepäeva (Festum omnium fidelium defunctorum) hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal.
Teatud mõttes kuulub päev kokku 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga,

mida hakati pidama IX sajandil.
Hingedepäev moodustab omapärase lisa või “protesti” pühakutepäeva suhtes,

lähtudes soovist ühel kindlal päeval meenutada ka kõiki neid surnuid, kes ei ole pühakuks kuulutatud.

Hingedepäeva sisu seisneb niisiis surnute mälestamises ja nende eest palvetamises.

Peale hingedepäeva “väljasuremist” protestantlikes maades on päeva tähenduse üle võtnud Igavikupühapäev, pühapäev enne 1. adventi, mida XIX sajandi esimesest poolest alates tuntakse Surnumälestuspühana.

Siiski oleks õigem lahkunuid mälestada just hingedepäeval, jättes Igavikupühapäeva igavikuküsimustele, mis juhiks meid advendiaega.

Süüdakem küünlad ja meenutagem kalleid inimesi.

Nautigem küünla värelevat leeki ja valguse ilu.

Väike reflektsioon Lauri Vahtra tekstist.

Elamusi täiendkoolituselt

Ilm on täna totaalselt kena, vihma aina sajab.

Meeleolu tahab kangesti langevas tempos õhtusse veereda.

Ootasin koolituselt rohkem, kui välja kukkus.

Põhjus võis olla ka selles, et koolitusel esitav

materjal oli mulle tuttav, nähtud-kuuldud.

Mõningaid uusi ideid sain loomulikult.

Kui vaid aega oleks, et neid rakendada saaks.

Mina tunnen küll, et ajanappus on tohutu.
Kuid põhjused võivad olla ka selles, et töö kõrvalt õppida on raske.

Kõike samaväärselt teha pole võimalik, nii et mingi osa jääb tegemata.

Ja siis veel isiklikud lapsed!!! Millal siis nendega tegeleda?

No nii, küsimusi-probleeme rohkem kui vaja.

Aga kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.

Toredast loomingust sügisnäituselt

Seenenäitus

Seenel käidud, õigemini seenenäitusel käidud.

Kui ise korjama ei jõua, siis näitusele ikka jõuab.

Täna oli tore päev. Sõitsime õpilastega kenasti trammiga vanalinna poole ja peale mõnusat jalutuskäiku jõudsimegi Loodusmuuseumi.

Vaatasime-tutvusime seenemaailmaga, nii öelda ninaga ja sambla sees. Riguldis oldi seeni metsas kohatud ja korjatutki ja uuritud.

Nüüd saadi selgusele mis seenega oli tegu.

Ja ega siis käik ilmaasjata olnudki, mõne tarkusetera sai ka kõrvataha tallele pandud.

Õhtul rääkis mu oma laps, et nad ka seda näitust klassiga külastasid ja talle väga meeldis.

Siis otsisime kõik seeneraamatud, mis kodus leidus välja ja vanaema kraapis kapist ka postkaarte lisaks.

Toimus üleüldine uurisime ja seletamine, et milline seen on mürgine ja mis on söödav.

Väike Mihkel sai ka uue sõna,, kupatamine,, selgeks.

Siis jutustas vanaema, et kuidas ta ammu-ammu metsas ära eksis.

Üldjuhul vanaema seeni ei söö, aga korjata meeldib.

Minu mäletamist mööda pole ta seda 10 aastat enam teinud.

Peaks vist seenele sõitma!

SÜGISJOOKS JOOSTUD

Täna sai õnnelikult SEB Sügisjooksu poolmataton 21,1 kilomeetrine etapp läbitud. Tehtud!!

Eilne Kõrvemaal jooksmise väsimus oli ikka veel jalgades ja hommikul mõtlesin, et kas jõuangi positiivselt jooksu lõpetada.

Rada oli uus ja tundmatu. Ega ma kodutööd ka teinud ja ei käinud teekonda oma silmaga eelnevalt vaatamas.

Rocca al Mare rada andis rohkem vaheldust. Sai ka pinnasel joosta. Pirita teel oli seda võimalust ka, kuid kesklinnas ju ainult asfalditee.

Tulemusega võin rahule jääda.

Jooksu lõpetas 111 naist. Mina jäin naiste arvestuses 26 kohale, ajaga 1.40.51. Eelmise aasta tulemusele jäin küll alla, kaotus 2 minutit. Samas eelmisel aastal parandasin oma tulemust 2 minuti võrra.

Seega olen kolm aastat suhteliselt stabiilselt jooksnud. Arvesse võttes, et spetsiaalselt trenni ma teinud pole. Kui orienteerumine metsas välja arvata. Regulaarne koormus on siiski hea jooksu sooritamiseks parim.

Tulemusi saab vaadata siit.

http://www.jooks.ee/index.php?id=download&table=sys_attachments&recid=199



Kiirem naine jooksis 1.19.03. ja aeglasem läbis poolmatatoni 3.04.10.

Selleks aastaks on pikemad jooksud nüüd jookstud, peale Xdreami etapi.
Ootan siis lund, et saaks ikka suusatada ja järgmisele jooksuaastale aluspõhja laduda.

Vaim on ergas, aga kui jalad ei taha joosta, siis ei saa ju joosta...

Jooksurõõm on ikka puhas rõõm

Täna osalesin esmakordselt 44.Eesti MV orienteerumise pikal rajal, mille pikkus 16,470 kilomeetrit

Läksin rajale teades, et teised on peajagu tublimad. Ja ei tunne ennast kehvasti, kui viimaseks jään. Tean lihtsalt, et olen iseennast kenasti ületanud, et ülepea julgesin jooksma minna.

Esimesed 6 punkti sai läbitud hästi, seitsmendas suuna viga ja pöördumine kuuendase punkti tagasi, et võtta õige suund. See veidi õõnestas motivatsiooni. Kuid sain joonele. Rabas on ikka kehv joosta, sookail on kõrge ja jääb jalgadesse kinni. Tõkkejooks pole just mu tugevam pool.

Vaim oli ergas kuni poole rajani. Võtsin ise jooki rajale kaasa. Kuigi joogipunktid pidid kenasti ka metsas olema.

Kui mul jook otsa sai, siis oh õnnetust, selles 19.punktis kus jooki pidi antama, SEDA LIHTSALT EI OLNUD!!!!! Oli otsa saanud. Jooksutempo langes ikka märgatavalt.

Jäänud siis muud üle, kui mustikaid ja pohli suhu ampsata, et saaks ikka edasi .

Ja need olid vääääga head. Mõtlesin, et teised aina jooksevad- a mina söön siin pohli. Kuid nad olid nii suured ja maitsesid ikka hästi . Seitse punkti jäi veel läbida.

Kuid kahe punkti pärast sai ikka juua. Urrrrraaa. Kuid väsimus ei kadunud, see peale sokerdasin veidi ja tegin mõned suured ringid, kuid jõudsin õigesse kohta. Lõpp ei olnud enam kaugel, kuid jalad ei tahtnud kuidagi kiiremine liikuda.

Kaarti saab uurida siit!

http://www.orienteerumine.ee/kaart/kaartshow.php?Kood=9716

Vaata, mis seal metsas ikka on.

Tore mets. Nüüd omal kaart olemas, et mustikale ja seenele minnes pole eksimist karta.

Seeni ikka veel leidub.

Põdrakärpseid ka!!!

NEID MA NÄGIN.