Aastalõpuvõistlusest

Enne viimast päeva sellel aastal, käisin metsas jalutamas ja mõtlesin aastalõpuvõistlusele.
Et kuidas ikka nii saab, et tõelised orienterimisfännid jooksevad kui segased Nõmme-Tähetorni vahel ringi ja rahulikud jalutajad-kepikõnni-nautlejad vaatavad imestunult neile järele.
Kuid olukord polnudki nii hull, imestajaid ja kommenteerijaid ikka oli.
Võistlus oli tore, arvestades, et eelmisel aastal st 2006 aastal ma ei osalenud.
Võistlusel oli siis sisse toodud väike muudatus ehk uuendus, üks etapp läbiti mobiilside vahendusel.
Sel aastal juba kaks etappi. Olin moraalselt selleks valmis, kuid lõpuks otsustaval hetkel juhtus katastroofiline olukord, kus sõber mobiiltelefon sind alt veab. Ja seda enne esimesse punkti minekul. Kuigi kontrollisin, et kõik töötab ja tõrkeid ei esinenud. Aga mis teha, võtsin siis jalad ja alla mäge stardipaiga poole,

kus Thea nööri tagant st 5 meetri kauguselt seletas,

kuhu ja millised punktid peab võtma.

Minu eeliseks oli see, et maastik rohkem tuttavam, kui Theale. Seletuseks ja veendumaks, et minule kõik punktid õiges järjekorras meelde jäid, selleks kulus 13 minutit. Aga raja läbimiseks kulus ligikaudu 8 minutit. Järelikult kaotus oli juba ilmne.
Theal oli oma etappi juba lihtsam joosta, sest osad punktid olid minu omadega samad.
Viimase ehk viienda etapi jooksime vaheldumisi, mina-Thea- mina. Kuid tirijad-mehed rebisid punkt-punkti vahel ja hoidsid tugevat pinget.
Meie ebaõnne silmaspidades, kiiret meil polnud ja koostöö sujus hästi.
Võistlus oli tore ja järgmisel aastal lähen ikka jälle.
Samas saavutsin Talveseeria raames naiste N21 A klassi II koha.
Noored orienteerujad-poisid saavutasid klassis M21 B: Markus II ja Märten III koha.
Lõpetuseks võikski öelda edukas aasta oli.

Kuidas õnnestus mul mitu päeva kella 11 magada, see jääb hetkel vahele

Aga mis sa teed:vaba naine vabal maal, teen hetkel veel seda mida ise tahan.
Kui minu kallid koolivaheajalt saabuvad, siis on juba teine jutt ja laul.

Leidisn nüüd aega, et kirjutada.
Ühestküljest alguses mõtlesin, et saan teha mida ise tahan ja kuidas ja millal tahan.
Kuid jõudsin kurva järelduseni, et midagi tähtsat on siiski puudu. Mis? Sebimine ja rahmeldamine, loomulikult.
Samas teisestküljest, sain magada nii kaua kui tahtsin, st kuni uni otsa sai. Ja alati juhtus see kell 11 olema. Väike Mihkel ei tirinudki tekki ja sirtsunud: ÜLESTÕUS, HOMMIK KÄES.
Kuid eks ma tegin ka midagi, käisin kinos, kohvikus, külas sõpradel ja sugulastel. Kohtusin ka uute huvitavate inimestega.
Raamatukokku siiski ei jõudnud. Aga lugesin palju ja kirjutasin kokkuvõtteid ja otsisin artikleid ja muud huvitavat staffi.
Oma tähtsa kirjatüki kirjutamisega olen nüüd püstihädas, aga kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Lootus ikkagi jääb.
JA mis salata aeg on kiiresti läinud ja koolivaheaeg peagi läbi :(

Juheee... lumi tuli

poleks arvanud, et lumesti nii palju rõõmu võib olla..
Või on see külalise sündroom, kus tunned temast kaks korda rõõmu, kui ta tuleb ja kui läheb...

Kutsu keegi külla

Pühade ajal on tore külla minna ja kedagi ka külla kutsuda.
Kindlasti leiab aega helistada kallitele inimestele.
Pühad kestavad veel...

Tekkis tunne....jõulutunne

Jõulutunne jõudis lõpuks kohale.

Piparkoogid, kuusepuu, küünlasära ja kingitused.

Lumi kahjuks puudub....

Piparkoogi tainast sai hulgim tehtud,

nüüd saab neid veel paar pühade järgset päeva küpsetada.

Enne pühi käisin poistega ja mõnusate inimestega Kalevispas veemõnusi nautimas.

Need veemullivannid ja liutorud põhjustasid järgmisel hommikul läbipektstud tunde ja voodist tõusmisega oli veidi jama.

Kuid piisava liigutamise peale ebameeldiv tunne kadus.

Täna jõulupühal käisime surnuaial. Põletasime küünlaid ja säraküünlaid ka õues ning tegime lõket. Ju meie kaunistatud kuusk Jõuluvanale nii meeldis, et kingikoti hoopis õues oleva kuuse alla oli jätnud.

Kuid ega toas on meil ka koguni kaks kuuske, üks naturaalne ja teine ka naturaalne- puust, küünlad küljes ja puha.

Hetkel tunnen, et jõulupraest, kapsast ja süldist on kõht nõnda punnis, et ei näe oma varbaidki.

Magusaga tuleb nüüd pikivahet hoida.

Jõulumaratoni õnnelik lõpp

Täna hommikul sai peetud jõulupidu.
Mis alguses tundus, et kuidagi ei taha õnnestuda. Pessimismus tabas vist nii mõndagi persooni, et endalgi tekkis jõulustess või lihtsalt karvanetunne.
Eks ma ise ka pabistasin vähe ja mõtteis mängisin jõululugu läbi ja veel kord läbi, et tekst ja laulusõnad meelde jääksid.
Mõndagi läks peo ajal meelest, kuid sellest polnutki midagi, sest lapsed olid vahvad ja kokkuvõtteks, pärist tore oli.
Kui lõpuks koju jõudsin, siis tekkis tahtmine kohe magada. No, ma siis pikutasingi. Oma osa mängis siin ka kuuma glõgi joomine, mis hakkas hiljukesi kohale jõudma.
Väga hea oli päise päeva aal põõnata. Hiljem avasin jõulukingituse ja sõin mõnusasti hapuka maiuse ära, täitsa hea oli.
Tõime poistega jõulukuusekese ja sättisime sellel aeda, kännu sisse ilule.
Täna valges koolimaja poole tulles, väitas Mihkel, et näe siin on ka kuusk.
Ja tõepoolest, minagi olen seda kuuske ju märganud ja neid lausa kolm tükki kobaras koos, meie koolimaja lipuplatsi nurgas.
Siis mõtlesingi, et miks me seda kuuseksest pole viitsinud laste rõõmuks ära ehtida. Lund küll pole, aga jõulumeeleolule oleks abiks ikka.
Ja kuna sellel aastal on jõulutunne pigem inimese seesmine tunne, sest valgust-lund nii piiratult või üldse mitte, siis peab ju ta milleski tekkima.
Tekib ta siis piparkookide, verivorsti, mandariinide, päkapiku üllatuse näol sussi-soki sees või küünlaleegist või ehitud kuusekese toel.
Ju ta ikka tekib, kus ta pääseb.

On kaunis jõululaupäev,
jõuluvanale aupäev.
Päkapikud kinke toovad,
inimesed salme loevad.
laual palju piparkooke,
juuakse ka jõulujooke.
Ahjus küpseb jõulupraad,
magustoiduks śokolaad.
Väljas sajab laia lund,
aga mul ei tule und.
Kui lõpuks magama ma jään,
siis unes kngitusi näen.

Lund vist tõesti unes võib näha.
Tore, et maraton lõppes ja saab rahulikumas tempos pereringis ja veidi kaugemalgi jõulurahu ja lusti nautida.

Piparkookide esimene küpsetamine

Täna otsustasime piparkooke küpsetada, sest Markus nõudis, peab kooli kaasa võtma.

Tal on klassihommik, kus nelja klassikaaslastega peavad katma jõuluteemalise laua. Teised õpetajad pidid tulema hindama. Mõningad suupisted pidi ka kaasa võtma.


Rullisime tainast, siis vormisime ja lõpuks küpsetasime.


Lapsepõlve mälestustest meenub bons`ikute küpsetamine sünnipäevadeks.

Täna küll sünnipäeva ei ole, aga kohupiima küll.

Nii head tulid!!!

Ja eks, päevasest jõulupidustuste ettevalmistustest tuleb kuidagi taastuda ka.

Vahel ehk mitu korda. Järelikult tihti, olen kogenud kolleegide passiivsust ja koostöö valmidust peo suurepäraseks õnnestumiseks. Erilised inimesed teevad niikuinii alati palju.

Mina küll naudin iga pidu,
milles osalen ja tahan olla osaline,
mitte kõrvaltvaataja ja kritiseerija.

Jõulustress hakkab vist hiilivalt lähenema.