Ja nii ta läks...

Peale reedest elamusterohket Kilplastemaa matka, asusin laupäeva hommikul kella 8-st Pärnu poole teele. Tegin väikese peatuse, et süüa. Siis sõitsin edasi Kilingi-Nõmme suunas, kuhu jõudsin poole 11-ks. Seal sai asjad Ville auto peale ümberlaaditud ja sõitsime edasi Otepääle. Kella 13 olime kohal. Sõime ja pakkisime varustust lahti ja jälle kokku.
Kell 14 alustasime matka Otepäält Käärikule.
Käärikul tutvusime Kekkose matkarajaga.
Sai võetud 40 meetrit tõusu jas siis jälle alla ja veidi tasasemal maal ja jälle 50 meetrit tõusu ja joostes allamäge. Ja kogu aeg sadas vaikselt lund. Metsavahel oli väga palju jänkudejälgi, ka ilvese jälgi kohtasime. Müttasime planeeritud raja läbi ja siis jälle Käärikult Otepääle. Pimedaks hakkas juba kiskuma ja kella poole 20 olime tagasi. Olime läbinud 36 kilomeetrit.

Ööpimeduses oli ka elamusi. Väike unistustelossi näol.
Väike puhkus, kuum tee ja söök. Riiete vahetamine ja vajalik varustus kaasa ja alustasime kella 21-st uuesti matka. Nüüd kasutasime juba pealampe, sest muidu poleks võimalik metsas liikuda ja lumesajul ei paistnud lõppu tulevat.
Kui mingil hetkel metsavahele keerasime ja ühest majast möödusime. Astus üks mees väravate vahelt välja ja küsis, kas me olema eksinud. Loomulikult me ei olnud. Kuid ise mõtlesime, et mees võis mõelda, et leidid ka aja metsa minna. Kus me täpselt käisime, ausalt ma ei teagi, sest Ville luges kaarti ja ütles, et nüüd siia ja siis jälle sinna. Ja ega ma selles lumemõllus tahtnutki eriti teada, kui palju käidud või palju veel jäänud. Kui lõpuks maantteele jõusime, siis tundus viimased 8 kilomeetrit küll igavikult kauge maa. Kilomeetripostide järgi mõõtsime, et 1 kilomeetri läbimiseks umbes 10 minutit.
Kell oliveerand 2 kui matka lõpetasime. Kokku sai läbitud 59 kilomeetrit.
Ville oli algselt väga optimistlik, et jõuame veel 18 kilomeetri pikkuse ringi ümber Väikese Munamäe teha. Kuid ta sai ise ka aru, et see oleks liiga palju nõutud.
Matk täitis oma eesmärgi niigi ja hommikuks oli mul vaid üks villike varbal. Järgmise päeva hommikul oli küll tunne, et pikutada on parem. kahjuks- õnneks pidime kella 8-ks ülestõusma, et hommikusööki süüa. Kuid hea oli see, et pärast sai veel magada. Kiiret polnud ju kuhugi.
Lõpuks pakkisime asjad kokku ja alustasime kell 14 tagasiteed.
Enne lahkumist kohtusime Mati Alavriga. Kuulsaid suusatajaid kahjuks ei näinud.
Kella poole 16 olime Kilingi- Nõmmes ja ise alustasin kella 17-st Tallinna poole sõitu.

Peale Pärnut nägin põllul suurt kitsekarja.

Kokkuvõtteks väärikas lõpp vaheajale. Oma kolm päeva sai aktiivselt puhata!!