Nädalavahetus Marimetsa rabas

Marimetsa on üks Eesti pikimaid laudradu rabas. Kokku 6-7 km laudadel.

Kokku kolm vaatetorni, mis ei ole kuigi kõrged aga vaade on ilus. Ujumisvõimalus laugastes. Praegu, sügisel, (ning ka kevadel) hea koht linnuvaatluseks, sest Lääne-Eestit ületavad linnuparved teevad puhkepeatusi ka siin, eluvaeste rabajärvede ääres.
Laudtee on kehvas seisus ja kohati vee all.

Kummikud kaasa ja jalga.

Igatahes jõukohane rada ka Mihkli jaoks. Kokku sai matkatud 5 tundi. Sööki ja jooki peab piisavalt kaasas olema, sest murakaid enam ei ole, kuid jõhvikaid juba küll.

Sportlik nädalavahetus Lõuna Eestis

Inimestele anti paar vaba päeva, nüüd on nad hulluks läinud. Mina sõitsin reedel, 1. mail Tartumaale Veskimõisa Orienteerumisklubi Ilvese korraldatavale 3 päeva jooksule. Et see ei oleks vaid jooksmine käisime laupäeval peale jooksu Tilleoru matkarajal. Kuna Maanteemuuseum oli kinni, siis sinna peab kunagi hiljem tagasi minema.

Ja kenad lepiklilled juba õitsesid ja pidi neist pilti tegema. Matkasime Markusega kahekesi, sest suur jooksumees Mihkel jäi enne magama ja ei olnud võimeline autost väljuma. Nii jäi Mätren teda valvama.Ja sellised toredad habesamblikud rippusid puude peal.
Ja kuna see on ikkagi Ahja jõe hoiuala, siis oli ka vahvaid maha langenuid puid.
Tee läks loogeldes ja päris põnevaid kohti oli. Kopratammi nägime ja linaleotamise auke ja paljudki veel.
Aga ilus oli liivakivikoobas. Ja seal n'gime ka allikavees ujumas konnakest.

Ürgne ja lihtsalt ilus.

Siis viis tore trepp üles ja veel kord üles...

Ja seal nägime ristimändi, mille pärast me selle teekonna ette võtsime. markus peab koolis tegema loodusprojekti puudest, mis käsitleb tamme ja mändi ja igasugune teadmine ja nägemine tuleb vaid kasuks.

Mänd oli vägev, suur ja võimas, millel 8 haru. Kahjuks hiljuti oli üks haru murdunud...

Kuna olime juba mõnda aega matkanud, hakkasid poisid loomulikult mõtlema, et kus me nii kaua oleme. Märten juba helistas. Mihkel üleval ja mässab jõe ääres. Polnudki midagi teha, pöördusime sama teed tagasi ja kindlasti peame kord tagasi minema ja raja algusest lõpuni l'bima. Juunis ongi poistel orienteerumislaager Põlvas. Eks siis vaatab, kas ja millal.

Pannjärvel pannita ja kotiga...

Pühapäev Lätis

Kuna oma elu peab kuidagi huvitavamaks muutma, siis tuleb seda teha.
See tõttu kimasime pühapäeval Lätti ja osalesime Riia rajooni Meistrivõistlustel orienteerumises loomulikult Ummis´e järve kallastel.
Sai ka toredaid pilte tehtud. Aga, et ma hetkel väga lasik olen ja ei viitsi pilte üles laadida, siis teen seda vähe hiljem.

Kevade värvid Keavas...

Kevad on saabunud. Veendusin selles nüüd tõepoolest. Keava mägedes sai juba sinililli õitsemas näha. Paljutibud on ilusad ja suured.
Keava raba oli ilus. Tore oli leida lihavõttejänkude poolt peidetud munakesi.
Silvia poolt juba traditsiooniks saanud kevadmatk on üks igati tore ettevõtmine. Ja paneb usinasti mõtlema, et kuhu siis järgmine kord minna.
Poistele meeldis üritus väga. Märten leidis, et ma peaksin lausa igal laupäeval sedasorti väljasõite korraldama. Kuid mida suvele lähemale, seda enam saab meil ka orienteerumis-sportlikud nädalavahetused olema. Rahu, ainut rahu.

Kuidas suveks vormi saada!?

Trenni tervisesoovitused:
•Ära suitseta. Kui suitsetad, siis lõpeta. Kui ei suuda, siis vähenda.
•Söö tasakaalustatud toitu, rohkelt puu- ja köögivilju.
•Ole kehaliselt aktiivne.
•Kasuta stressimaandamise tehnikaid, jaga oma probleeme ja lõõgastu.
•Kui kasutad alkoholi, siis tee seda mõõdukalt.
•Hoidu päikesepõletuse eest.
•Praktiseeri turvaseksi.
•Käi regulaarselt vähiskriiningus.
•Juhi turvaliselt mootorsõidukit.
•Õpi esmaabivõtteid.

10 alternatiivset tervisesoovitust
•Ära ole vaene. Kui saad, siis lõpeta oma vaesus. Kui ei saa, siis püüa mitte kaua vaene olla.
•Oma jõukaid, armastavaid ja tolerantseid vanemaid, ema, kes annab rinnapiima ja on kodune.
•Oma autot.'
•Ära tööta stressirikkal ja madalapalgalisel tööl, ära kaota tööd ega muutu töötuks.
•Ära ela halbades elamistingimustes.
•Ole suuteline käima soojal maal puhkusel ja päikesevannides.
•Võta välja kõik riiklikud ja muud toetused, mis võimalik, kui oled töötu, pensionil, haige või puudega.
•Ära ela suure liiklusega tänaval või saastava tööstusettevõtte läheduses.
•Kuulu paljudesse klubidesse, sõprusringidesse ja pea sageli pidu.
•Kallista oma lähedasi vähemalt neli korda päevas, helista neile sageli ja käi külas.

Minu esimene scoutsrännak...

Olin sellest üritusest nii ärevuses, et ei saanud õhtul magamagi jääda. Kuigi käisin veel öist orienteerumisjooksu tegemas.
Hommik saabus siiski ja pool kaheksa sai Paldiski poole sõitma hakatud. Väike ebaõnn sesosas, et mu seljakoti lukk läks katki. Nii pidin nuputama, kuidas see 15 kilo selga saada. Sain.
Kohale jõudes pidin auto sõjaväeosa aeda parkima, enne seda tähtis mees kirjutas mu auto numbri ja nime üles ja siis pargi kuhu tahad.
See tehtud, vaja veel kotti kaaluda ja registreerida rännakuks. Kaalusin oma kotti mitme kaaluga, üks näitas 18 kilo teine 16. Ju siis sobib ja las minna.
Algus oli optimistlik, aga 6-nda kilomeetri möödudes tundsin, et sääre pindlihased ON olemas. Olen piisavalt palju jooksutrenni teinud, kuid jooksmisel need lihased eriti koormust ei saa.

Asi parane peale 10-ndat kilomeetrit, kus jalad olid juba harjunud, et ka need lihased peavad tööd tegema ja käed lõpetasid külametamise. Samut pakuti 10-ndal kilomeetril ka suppi.

Aga mina, uhkelt edasi. 15-ndal pakuti kosutavat teed ja vett. Saigi siis vett pooleks teega joodud, sest tee oli liiga kuum ja vesi jälle külm.
Kui rohkem kui pool rännakust oli läbitud sai teha väike metsapeatus ja kott maha pandud, kenas pangaäärses tihnikus. Kuna see koht oli teele kõige lähemal ja teeradagi viis sinna. Ja ma ei tahtnud rajast kaugele metsa sumbata ning jalad oleksid lumiseks saanud ja siis märjaks ka. See kott oli ikka raske, kui sai teine jälle selga visatud. Kuid edasi minema peab.
Jalanõudest sai valitud talvised jooksupapud, kus naelad all. Valik õigustas ennast, sest metsavahelised teed olid lumes-jääs ja libe. Suutsin oma kõnnitempot ühtlasena hoida. Kummaline, et paljud sõdurpoisid jooksid mööda ja hiljem mina kõndisin neist mööda... ja nii mitu korda. Peale libedat teelõiku tuli veidi kobedam tee. Kus sai mööda asfaldi kõnnitud ja seegi lõik tundus väga pikk.

Kuid varsti tuli uus peatuskoht , kus sai kosutavat kisselli rüübatud. Keegi tähtis onu luges rännakulisi ja siis selgus, et olin antud ajahetel 15 naine. Hea teada, aga edasi pidin mina minema. Edasi ja ainult edasi, ei sammukestki tagasi. Varsti tekkis olukord, et rännakulisi sunniti toredast teest jälle metsavahele keerama. Ega see asfaldi peal käimine mulle eriti ei istunutki, aga siiski... Tee viis läbi eramaa hoovi ja ees seisis tore mudane tee.

Varsti pidime ületama sõiduteed, kus sõjaväe politsei korraldas teeületust. "Risti üle tee ja kõnnib tee ääres!!!", nii anti korraldus.

Saigi siis sibatud ruttu üle tee ja ees seisis pikk teelõik mööda sihti. Aina mine ja mine.

Rännakulisi oli kuidagi väheseks jäänud või rännakuliste rida oli väga harvaks jäänud.

Kui siht läbitud, selgus- viimased 5 kilomeetrit veel. No olim ka viimane aeg. Nüüd veel natuke ja kurvi tagant hakkas Paldiski paistma. Tee ääres seisis märk "Ettevaatust Scoutsrännak 1,5 kilomeetrit".

Järelikult lõpp ei ole enam kaugel. Veel natuke ja raudtee ületus ja oligi lõpp. "Finish on siin!!", hüüdis sõrurpoiss.

Ja oligi kõik, rännaku läbimiseks kulus 5 tundi ja 6 minutit.