Mul oli hea võimalus ise näha ja kogeda, kuidas mesi minu saia peale ja tee sisse saab.
Sõbranna Kairi suvemaja juures Rõõsal on mitu-mitu mesitaru.
Ja kuna tema ümmargune sünnipäev hakkas lähenema, kutsus ta mind appi asjatoimetusi tegema.
Nii vurasingi mitu päeva varem koos poistega kohale.
Vastav varustus peab ikka ka olema.
Ise ma tarude manu ei läinud, vaatasin kaugelt.
Kuid kõike muud sai tehtud küll.
Kärjed olid rasked ja mett vägagi täis.
Alguses tuli spetsiaalse kammi abiga meekannud avada, et mesi saaks välja voolata.
Markus oli väga asjalik ja tubli, suu sai ka koguaeg magusana hoida.
Kui kärjed avatud, sai hakata vurritama. Meevurr on tore riistapuu, kuhu kärjed sisse pannakse ja siis ringiratast aetakse e. vändatakse. Ühtepidi ja teistpidi, et kärjed mõlemalt poolt ikka tühjaks saaksid.
Märtenile see töö meeldis väga.
Ja mina proovisin ka.
Kogu protseduur kestis terve päeva.
Lõpetuseks sai veel metsas jooksmas käidud ja järves ujutud.
Neid meeliitreid mis vurritatud sai, mina küll kokku lugeda ei mõistnud. Ämbrid olid täis ja pajad olid täis ja sekka mõni kolme liitrine purk.
Suure töö tänutäheks sai igamees ja mina ka purgi mett.
Nüüd peaks ikka talveks jätkuma.
Eks ole käidud-kuulatud järvemuusikat ja öömuusikat ja igasugu muud muusikat. Aga öömuusikat koos suitsusaunaga pole ma veel kogenud.
