Minu esimene scoutsrännak...

Olin sellest üritusest nii ärevuses, et ei saanud õhtul magamagi jääda. Kuigi käisin veel öist orienteerumisjooksu tegemas.
Hommik saabus siiski ja pool kaheksa sai Paldiski poole sõitma hakatud. Väike ebaõnn sesosas, et mu seljakoti lukk läks katki. Nii pidin nuputama, kuidas see 15 kilo selga saada. Sain.
Kohale jõudes pidin auto sõjaväeosa aeda parkima, enne seda tähtis mees kirjutas mu auto numbri ja nime üles ja siis pargi kuhu tahad.
See tehtud, vaja veel kotti kaaluda ja registreerida rännakuks. Kaalusin oma kotti mitme kaaluga, üks näitas 18 kilo teine 16. Ju siis sobib ja las minna.
Algus oli optimistlik, aga 6-nda kilomeetri möödudes tundsin, et sääre pindlihased ON olemas. Olen piisavalt palju jooksutrenni teinud, kuid jooksmisel need lihased eriti koormust ei saa.

Asi parane peale 10-ndat kilomeetrit, kus jalad olid juba harjunud, et ka need lihased peavad tööd tegema ja käed lõpetasid külametamise. Samut pakuti 10-ndal kilomeetril ka suppi.

Aga mina, uhkelt edasi. 15-ndal pakuti kosutavat teed ja vett. Saigi siis vett pooleks teega joodud, sest tee oli liiga kuum ja vesi jälle külm.
Kui rohkem kui pool rännakust oli läbitud sai teha väike metsapeatus ja kott maha pandud, kenas pangaäärses tihnikus. Kuna see koht oli teele kõige lähemal ja teeradagi viis sinna. Ja ma ei tahtnud rajast kaugele metsa sumbata ning jalad oleksid lumiseks saanud ja siis märjaks ka. See kott oli ikka raske, kui sai teine jälle selga visatud. Kuid edasi minema peab.
Jalanõudest sai valitud talvised jooksupapud, kus naelad all. Valik õigustas ennast, sest metsavahelised teed olid lumes-jääs ja libe. Suutsin oma kõnnitempot ühtlasena hoida. Kummaline, et paljud sõdurpoisid jooksid mööda ja hiljem mina kõndisin neist mööda... ja nii mitu korda. Peale libedat teelõiku tuli veidi kobedam tee. Kus sai mööda asfaldi kõnnitud ja seegi lõik tundus väga pikk.

Kuid varsti tuli uus peatuskoht , kus sai kosutavat kisselli rüübatud. Keegi tähtis onu luges rännakulisi ja siis selgus, et olin antud ajahetel 15 naine. Hea teada, aga edasi pidin mina minema. Edasi ja ainult edasi, ei sammukestki tagasi. Varsti tekkis olukord, et rännakulisi sunniti toredast teest jälle metsavahele keerama. Ega see asfaldi peal käimine mulle eriti ei istunutki, aga siiski... Tee viis läbi eramaa hoovi ja ees seisis tore mudane tee.

Varsti pidime ületama sõiduteed, kus sõjaväe politsei korraldas teeületust. "Risti üle tee ja kõnnib tee ääres!!!", nii anti korraldus.

Saigi siis sibatud ruttu üle tee ja ees seisis pikk teelõik mööda sihti. Aina mine ja mine.

Rännakulisi oli kuidagi väheseks jäänud või rännakuliste rida oli väga harvaks jäänud.

Kui siht läbitud, selgus- viimased 5 kilomeetrit veel. No olim ka viimane aeg. Nüüd veel natuke ja kurvi tagant hakkas Paldiski paistma. Tee ääres seisis märk "Ettevaatust Scoutsrännak 1,5 kilomeetrit".

Järelikult lõpp ei ole enam kaugel. Veel natuke ja raudtee ületus ja oligi lõpp. "Finish on siin!!", hüüdis sõrurpoiss.

Ja oligi kõik, rännaku läbimiseks kulus 5 tundi ja 6 minutit.