Ja nii ta läks...

Peale reedest elamusterohket Kilplastemaa matka, asusin laupäeva hommikul kella 8-st Pärnu poole teele. Tegin väikese peatuse, et süüa. Siis sõitsin edasi Kilingi-Nõmme suunas, kuhu jõudsin poole 11-ks. Seal sai asjad Ville auto peale ümberlaaditud ja sõitsime edasi Otepääle. Kella 13 olime kohal. Sõime ja pakkisime varustust lahti ja jälle kokku.
Kell 14 alustasime matka Otepäält Käärikule.
Käärikul tutvusime Kekkose matkarajaga.
Sai võetud 40 meetrit tõusu jas siis jälle alla ja veidi tasasemal maal ja jälle 50 meetrit tõusu ja joostes allamäge. Ja kogu aeg sadas vaikselt lund. Metsavahel oli väga palju jänkudejälgi, ka ilvese jälgi kohtasime. Müttasime planeeritud raja läbi ja siis jälle Käärikult Otepääle. Pimedaks hakkas juba kiskuma ja kella poole 20 olime tagasi. Olime läbinud 36 kilomeetrit.

Ööpimeduses oli ka elamusi. Väike unistustelossi näol.
Väike puhkus, kuum tee ja söök. Riiete vahetamine ja vajalik varustus kaasa ja alustasime kella 21-st uuesti matka. Nüüd kasutasime juba pealampe, sest muidu poleks võimalik metsas liikuda ja lumesajul ei paistnud lõppu tulevat.
Kui mingil hetkel metsavahele keerasime ja ühest majast möödusime. Astus üks mees väravate vahelt välja ja küsis, kas me olema eksinud. Loomulikult me ei olnud. Kuid ise mõtlesime, et mees võis mõelda, et leidid ka aja metsa minna. Kus me täpselt käisime, ausalt ma ei teagi, sest Ville luges kaarti ja ütles, et nüüd siia ja siis jälle sinna. Ja ega ma selles lumemõllus tahtnutki eriti teada, kui palju käidud või palju veel jäänud. Kui lõpuks maantteele jõusime, siis tundus viimased 8 kilomeetrit küll igavikult kauge maa. Kilomeetripostide järgi mõõtsime, et 1 kilomeetri läbimiseks umbes 10 minutit.
Kell oliveerand 2 kui matka lõpetasime. Kokku sai läbitud 59 kilomeetrit.
Ville oli algselt väga optimistlik, et jõuame veel 18 kilomeetri pikkuse ringi ümber Väikese Munamäe teha. Kuid ta sai ise ka aru, et see oleks liiga palju nõutud.
Matk täitis oma eesmärgi niigi ja hommikuks oli mul vaid üks villike varbal. Järgmise päeva hommikul oli küll tunne, et pikutada on parem. kahjuks- õnneks pidime kella 8-ks ülestõusma, et hommikusööki süüa. Kuid hea oli see, et pärast sai veel magada. Kiiret polnud ju kuhugi.
Lõpuks pakkisime asjad kokku ja alustasime kell 14 tagasiteed.
Enne lahkumist kohtusime Mati Alavriga. Kuulsaid suusatajaid kahjuks ei näinud.
Kella poole 16 olime Kilingi- Nõmmes ja ise alustasin kella 17-st Tallinna poole sõitu.

Peale Pärnut nägin põllul suurt kitsekarja.

Kokkuvõtteks väärikas lõpp vaheajale. Oma kolm päeva sai aktiivselt puhata!!

Pühadeks Kilplastemaale

Kevad on käes ja süda lausa igatseb loodusesse.

Mitte, et ma seda varem teinud ei oleks, vaid nüüd on kohe eriline tahtmine rohkem väljas olla.
Eks jooksupalavik ole omajagu ka märku andnud.
Kallil sõbral tekkis hea plaan Kilplastemaale rännata ja mis täna ka teoks saab. Lähemalt loe siit:
http://kemeksiblogi.blogspot.com/
Õhtuks peaks selguma, kuidas matkale vastu pidasime
Toidumoon on juba peaaegu kokku pakitud, munad värvitud, kook küpsetatud...

Homme, aga ootab Lõuna- Eesti kuppelmaastik testimatka sooritamist.

Sünnipäev on tore päev..

....ja seda ei juhtu iga päev. Eriti kui see on blogi sünnipäev. Mina täpset sünniaega ei mäleta, kuid targemad väidavad, et see juhtus 11. märtsil 2007. aastal.
Nii siis, võis juba eile tähistada meie blogide sünnipäeva.
Soovin endale ja kõigile teistele blogifanaatikutele õnne ja väledat sulge või hoopis kiiret klahviklõbistamisekiirust!!!

Kunstisaalis!!! Kunstisaalis??

Pole aega-mahti olnud, kirjutada "Joan Miró maastikud" näitusest.
Joan Miró sündis 20.aprillil 1893. aastal Barcelonas Hispaanias ja suri 25. detsembril 1983 Palma de Mallorcas.
Joan Miró seostub kahe teise kuulsa kataloonlase Pablo Picasso ja Salvador Daliga.
Tulevane kunstnik ise olevat käinud joonistamistundides seitsmendast eluaastast. Vastavalt vanemate soovile õppis ta kommertskoolis asjalikku ametit ja sai raamatupidajaks. Töötanud paar aastat ametnikuna, varises ta kokku nii vaimselt kui füüsiliselt. Siis avanes tal võimalus külastada Barcelona kunstiakadeemiaid.
Ta kombineeris abstraktsust fantaasiareaalsusega, üllatavalt rikkalik on tema skulptuuri- ja monumentaalkunsti looming.
Miró stiil meeldejäävamal kujul näib tuletatud lastejoonistuste lineaarsusest, ulatades piltkirja meenutavate lihtsusteni.
1930. aastatel eksperimenteeris Miró erinevate materjalidega. Ta maalis, tegi kollaźe, kasutas liivapaberit ja vaske.
1940. aastatel sündisid tema tippteosed pealkirjaga "tähtkujud". Neil maalidel on tähtkujud, kuusirbid, silmad, linnud ja loomad ning inimkujud laotatud gravitatsioonivabasse ebamaisesse ruumi. Neil aastatel oli ta rohkem hõivatud monumentaalkunstiga:skulptuuride ja keraamiliste pannoodega.
Tema pilk oli avatud ja ergas. Miró loominguprotsessi kuulusid jalutuskäigud rannas ja mägedes, samuti Kataloonia ja Mallorca põldudel, kus juhuslikud leidesemed ja looduse fragmendid käivitasid kunstniku kujutlusvõime.

Kui aus olla, siis võin rahulikult öelda: olen ka suur kunstnik!
See oli lühikokkuvõte Raivo Kelomees`i kirjutisest.

Vokaalansambel A`Cappella Express

Väga tore ja meeleolukas kontsert oli.
VOICES INSTEAD OF INSTRUMENTS"
Tatiana Barysheva (sopran)
Katja Nadareishvili (sopran)
Etery Beriashvili (alt)
Max Kostra (tenor)
Anton Kasatkin (bariton)
Andrey Tunik (bass)
Kavas popurrii ABBA lauludest, arranžeeringud Lennon/McCartney, Roberta Flacki,